Rubriik: lugemispäevik

Ma võtan juba mitmendat päeva hoogu, et jagada maailmaga hiljutist lahedat taaskohtumist kunagise kultusraamatuga, aga see hoovõtt sumbub pidevalt sellesse, et meelde tulevad teised sama jaburad raamatud ja siis on vaja need ka kusagilt leida ja läbi lugeda… Nüüd olen ma jõudnud juba nii sügavale üheksakümnendate alguse eesti kirjanduse mülgastesse, et ei julge seda enam avalikult tunnistadagi. Õnneks on sõpru, kes mind mõistavad – ma tean näiteks üht tsikki, kellel pool tänast tööpäeva läks raisku, sest ma õrritasin teda messengeris tsitaadiga “Stinger-kringel, kolakat tahad?” (okei, see on masendav tsitaat, aga meile emotsionaalselt ülioluline:P) ja andsin siis lingi tervele teosele…

Raamat, millest see kõik algas, oli Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” – algupärane eesti hääletaja-/maffia-/häkkeriromaan. Põhitegevus toimub aastal 1988 kuskil Haapsalu kandis ja minategelane on tüüp, kes oskab kõigist asjadest kõige paremini arvutimänge mängida, eriti queste. Tegelikult on see ainus asi, mida ta üldse oskab, ja sellest johtuvalt käitub ta ka reaalelus nagu quest-mängus. Võluv lähenemine mu meelest. Korja üles kõik ripakile jäetud asjad, sest neid läheb hiljem vaja; räägi kõigi inimestega, sest neilt saadud infi läheb ka vaja; kontrollimatu bluffimine osutub üle ootuste sageli võitvaks strateegiaks.

Igatahes ei ole mina süüdi, et sellise asja lugemine mõtted järgmisena Trubetsky ja Sauteri peale viib. Sealt edasi tuleb Kender ja kui saaks nüüd veel lugeda seda äsja romaanivõistluse võitnud Sass Henno teost, olekski tehtud üks kena kirjanduslik reis läbi lähiajaloo.

Ühe asja poolest on autoga sõitmine bussiga sõitmisest palju kehvem – autoroolis ei anna eriti lugeda. Ma arvan, et ma olen selle peaaegu aasta ajaga, mis mul auto on, kaotanud vähemalt kaheksakümmend tundi puhast lugemisaega. Kui mõelda, mitu raamatut see võiks teha, tuleb nutt peale:)

Teisest küljest olen ma võitnud oikuipalju tunde muusika kuulamiseks, kaasalaulmiseks ja -mõtlemiseks, sest see on see, mida bussis ja jala käies ikkagi eriti teha ei saanud.

Aga millegipärast alles eile sain ma endale esimese kuulamisraamatu ja ma seejuures isegi ei teadnud, et see on raamat, ma arvasin, et see on Heiki Mätliku plaat:) Tegelikult, ilmneb, loeb Mikk Mikiver mulle ette Jaan Kaplinski ja Walt Whitmani luuletusi. Mätlik mängib sinna vaikselt kitarri juurde ja see kõik kokku on lihtsalt väga mõnus. Ma olen Kaplinskit väga vähe lugenud ja Whitmani pole vist üldse, aga üsna ilmselt peaksin.

Kahjuks ei saa kusagilt aru, kelle tõlkes see Whitman on – Kaplinski enda?

Ja kuulamisraamatuid võiks juurdegi hankida, see värk istus mulle hästi. Kodus või töö kõrval kuulamiseks neid ette ei kujuta, aga autos võiks küll suurepärane olla.

Ma olen juba pool igavikku otsinud taga raamatut, kus oleks sees Leelo Tungla vanemad lasteluuletused (näiteks “Vana vahva lasteaed” ja “Oh heldeke” ja siis see suure õe luuletus, mille pealkirja ma ei mäleta, aga lõpp oli, et:
“aga vanamammi moega
hoidma peab ta ema poega,
kellest ükskord kasvab vend”). Mul kunagi oli olemas, aga see on perekonnaajaloo käigus kuhugi ära kaotatud…

Täna siis leidsin raamatupoest väga tõhusa Tungla luulekogu, kus oli nii uuemaid kui vanemaid luuletusi, kõik mu enda jaoks olulisemad jäid juba kiiremal sirvimisel silma. Aga… see oli masendavalt halva küljenduse ja kujundusega raamat:( Tundus, et eesmärk on olnud võimalikult suur hulk luuletusi mahutada ära võimalikult vähestele lehekülgedele, nii et pikemate luuletuste salme oli paigutatud üksteise kõrvale kahte (äkki isegi kolme?) veergu, seejuures oli täiesti arusaamatu, mis järjekorras neid lugeda tuleb. Ühes kohas oli näiteks viiesalmilise luuletuse salmide paigutus niisugune nagu täringul viis silma asetsevad. Absurd. Sõna otseses mõttes, sest kui ma üritasin midagi lugeda, siis selgus, et salmide õige järjekord on ikkagi teine, kui mina eeldanud olin, ja kogu sisu läks asjast kaduma.

Ilmselt ainus viis hoiduda nägemast kehva teostusega äralörtsitud häid asju on hoiduda raamatupoodides käimast.

Kuigi see oleks ka ülekohtune, sest lõpuks ostsin ma lasteluuletuste asemel hoopis lasteproosat – Kivirähu limonaadiraamatu – ja selles küll pettuma ei pidanud. Lahe jutt, ilusad pildid ja isegi ühtegi trükiviga ma ei tuvastanud, kuigi räägitakse, et seal üks ikkagi pidi olema. Kui kellelgi on vaja algklassiealisele põnnile jõulukinki, siis see raamat on arvestatav variant. Üldse on Kivirähk suurepärane lastekirjanik, kahjuks tema täiskasvanutele suunatud teosed mind kuigivõrd ei võlu.

“Ära nüüd ulu!” keelas vanaema. “Linal ei sobi kunagi nutta, muidu läheb ta märjaks ja märja lina peal on paha magada. Mis põnev see mere peal hulkumine ikka on, ausa lina elu on palju huvitavam! Seal tuleb ju ka igasuguseid seiklusi ette, vahel näiteks saabuvad pererahvale külalised ja sa saad koos nendega magada. Aga kui sul veab ja sa pääsed tööle lasteaeda, no siis sa ei tea kunagi ette, millise lapse voodisse sa pärast pesust tulemist satud! Oi, see on vahva, nagu loterii!”

Andrus Kivirähk, “Limpa ja mereröövlid”

Luuletused, tõepoolest. Ei, ma ostsin luuletusi ka (Runneli “Suureks saamine” – raamatute puhul mul liigse noortepärasuse piirang ei kehti, teate ju), aga tänase päeva leid oli ikkagi “Neidude käekotilektüür igaks hädaolukorraks”. Esimene ja tõenäoliselt ainus nõuanderaamat, millest nagu tegelikult asja ka võib olla. Kahjuks ma ei saa siinkohal tsiteerida ühtegi parematest nippidest, mis ma sealt juba leidsin, sest mul on mõned meessoost lugejad ka ja, noh, nad ei taha teada. Meie ka ei taha, et nad teaks;)

Öösel kell kaks otsustasin ma kindlalt, et ma pean oma salakirgede nimekirja täiendama Rosamunde Pilcheri raamatutega. Tõepoolest, naistekaid à la Bridget Jones (kolmekümnene luusernaine otsib meest ja mingil imelikul põhjusel lõpuks leiab ka, aga satub selle käigus võimatult piinlikesse situatsioonidesse) ma jälestan, naistekatest à la Kristiina Lauritsatütar olen ma välja kasvanud (ilmselt kasvan ma mõnekümne aasta pärast neisse sisse tagasi muidugi) ja enamus ülejäänud naistekatest jätab mu külmaks, aga Rosamunde Pilcher suudab kirjutada nii, et… ma tahaks seal olla. Enamasti Cornwallis, seal juhtub kõige olulisemaid asju ta lugudes, aga ka Šotimaal, Londonis, Floridas… Mitte neis sündmustikes, enamasti ka mitte nende inimeste juures, kellest ta kirjutab, aga just neis kohtades.

Mitte ükski teine kirjanik ei oska minuga seda teha. Palju muud nad teevad, aga seda mitte.

Ja millal, palun, leiaks ma natuke aega, et ŠŠotimaale minna nüüd?

Seis The Big Readiga (ma ei viitsi kogu aeg seda linki otsida, nii et ma nüüd panin ta sinna paremale kuskile, et kogu aeg silma all oleks) on pärast puhkuselugemisi selline:

Top21 on nüüd 100% loetud – eelmine kord, kui ma kontrollisin, oli puudu “Birdsong” ja see oli ka ainus täiskasvanute raamat, mida ma sel suvel lugenud olen:P Mulle meeldis. Ehkki oli üsna imelik, et keegi on suutnud kirjutada raamatu I maailmasõjast nii, nagu poleks II maailmasõda olnudki – kuigi tegevus ulatus aastast 1910 aastasse 1979. Lihtsalt, noh, tavaliselt tehakse vastupidi.

Top100st on lugemata 23 raamatut; neist vähemalt 3 on seejuures sellised, mida ma olen üritanud lugeda, aga pole suutnud/tahtnud jätkata – Dickens, Hardy, Seth… See Top100 on müstiline asi, minu meelest on mul kogu aeg sealt õige veidi üle 20 raamatu lugemata, ehkki ma vahetpidamata loen ja saan jälle nimekirjast mõne rea maha tõmmata. Seekordsed mahatõmbamised tulid lasteraamatute arvelt – kaks Jacqueline Wilsonit ja Louis Sachari “Holes”. Sachar oli tõeliselt hea. Üks neid raamatuid, mis on lihtsalt nii põnev, et ei raatsi käest panna. Praam sõidab Splitist Stari Gradi kaks tundi ja täpselt nii kauaks mul “Holesi” jätkuski. Üllatusi jagus veel viimasele leheküljele. Selle raamatu võiks keegi küll eesti laste jaoks ära tõlkida.

Top200 on liiga suur, et ma arvutada viitsiks, aga midagi sai igatahes sealt ka loetud. Veel Jacqueline Wilsonit, noh:P Teda on eesti laste jaoks tõlgitud küll, aga paraku ainult Tracy Beakeri lood, mis mulle üldse ei meeldi. Meeldib tema “Girls”-sari. Ja meeldib “Vicky Angel”, mis oli muide kohutavalt kurb raamat, sest Vicky sai kohe esimeses peatükis surma. Aga ingliks alles viimases.

Kohe tuleb sügis ja mu akadeemiline puhkus saab läbi ja ma lähen tagasi ülikooli ja hakkan magistritööd kirjutama ja teen osavalt näo, et ma ei ole kunagi ühtegi 12-aastastele mõeldud raamatut lugenudki. Võibolla.

Mida ma küll mõtlesin, kui ma kodust nädalaks ajaks ära tulin ja ainult kolm raamatut kaasa võtsin? Kaks said juba esmaspäeva õhtuks läbi ja kolmas, noh, see on “Short History of Balkans”, mida ma küll siiralt tahan lugeda, aga mis ei ole nagu päris see, mida oleks vaja, taastumaks päevadest, mida sisustavad põhiliselt Balkani kolleegid koostöös neljanda raamatuga. “Auditing and Securing Windows 2000”.

Nii et eile õhtul otsisin raamatupoe ja varustasin end üle mõistuse kalli “High Fidelityga”. Mida jagub veel täpselt niikauaks, kuni on võimalus täna uuesti poodi minna:P aga igatahes mulle meeldib see raamat. Meeldib Hornby osavus sõnastada mõtteid, mis mul ka alati olemas on olnud, aga rohkem nagu emotsioonina. Meeldib ta viis öelda tavalisi asju muigamapaneval moel. See ei ole kindlasti mitte kõige filosoofilisem raamat maailmas (ja ironiseerib way liiga palju mu muusikamaitse üle:P), aga mis siis. Edetabeleid on küll vähem, kui ma ootasin, aga ikkagi armas.

Viimatise Rootsis-käigu raamatusaagis oli veel üks väga mõnus asi – Selma Lagerlöfi lapsepõlvemälestused (Ett barns memoarer). See oli kuidagi ilus ja helge raamat ja seda lugedes ma sain järsku aru, mis mure mul Lagerlöfiga alati olnud on. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab, aga pole meeldinud see, mida ta kirjutas.

Gösta Berlingi saaga ja Löwenskjöldi-triloogia ja isegi Nils Holgersson – need on ju põnevad raamatud ja puha, aga minu jaoks lihtsalt liiga jubedad:) See sõrmuse needus ei lasknud mul lapsena ööde kaupa magada; kui sõrmus meelest läks, tuli Sintram või tänavaid mööda jooksev tigedaksaetud kuningakuju või lapsi tappev Heroodes. (Jah, isegi legendid Kristusest suutis ta jubedaks kirjutada. Või ei, need olid niisamagi jubedad, pärast piiblilugude lugemist ei saanud ma ka magada.)

Ma lugesin suviti vanaema juures palju Lagerlöfi, sest vanaema meelest oli see väga väärt kirjandus ja siis ta ei irisenud mu kallal nii palju. Eriti kiiduväärne oli tema arvates see, kui ma lugesin tema lapsepõlvest pärit väljaandeid, gooti tähtedega. Alguses ta sundis mind, aga siis läksid raamatud nii põnevaks, et ei saanud pooleli ka jätta. Ja ma muide loen sellepärast siiamaani gooti kirja vabalt…

Mälestused on südamlikud. Maa-aadli elu, mõisad ja vabrikud ja kaevandused… Lagerlöfi lapsepõlvekodu Mårbackat paistab tegelikult kõigist tema raamatutest päris palju välja, selgub. Ja ma kartsin, et teda on originaalis raske lugeda, aga üldse ei olnud. Kui ma sellest tigedast kuningast (ja maa alla vajunud linnast ja rottide sõjast ja needuse alla sattunud metsast) kunagi üle saan, siis loen Nils Holgerssoni ka rootsi keeles:)

Mul on ka see, mis Liisal, et jaanipäeva ja uusaastaga ei oska ma midagi peale hakata. Peaks nagu kellegagi kusagil olema ja midagi tegema, aga…

Sel aastal läks hästi, sest me rattamatkasime Kõrvemaal ja tegime Paukjärve ääres lõket, mis võis olla jaanituli, aga võis ka mitte olla, nagu ise tahtis. Paukjärve on see koht, millele mõeldes Tammsaare kirjutas “Kõrboja peremehe”. Jaanituli Kõrboja järve ääres, mäletate? Mina väga ei mäletanud, aga ma võtsin raamatu täna uuesti ette – ja see on tõeliselt hea raamat, selgub! Kümme aastat tagasi ta mulle suuremat ei meeldinud. Praegu oleks nõus sel teemal kirjandeidki kirjutama.

Elu on ikka selles mõttes jabur, et neljandas klassis peab käima vanade eestlaste linnusemägedel ja kuuendas klassis kuulsate heliloojate haudadel ja kaheksandas klassis Vargamäel ja kümnendas lugema Tuglase sümbolistlikke novelle. “Vanamees ja meri” oli meil kohustuslik kaheksandas, “Jumalaema kirik Pariisis” vist üheksandas. Did we give a fuck? Nüüd võiks kõik need asjad rõõmu pakkuda, aga kui nad on su jaoks ebameeldivate mälestustega seotud, siis ju ei hakka otsast peale. Mulle näiteks tegelikult meeldib Hemingway, aga no põrgu, see vanameheraamat tegi mind ikka nii tigedaks, et läheb veel vähemalt kümme aastat, enne kui ma selle uuesti kätte võtan ja vaatan, mis värk tegelikult oli. Praegu ma mäletan nii palju, et oli vanamees ja oli kala ja mina olin raamatut lugenud ja Jane ei olnud ja ma jutustasin talle selle lugemiskontrolli ajal ümber ja tema sai viie ja mina nelja. Tempel mällu igaveseks:P

Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:)

Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne jumala(nna) järeltulija või muidu lemmik. Sinna juurde oleks kindlasti pidanud käima ka selline heliefekt nagu “Nukitsamehes” selle koha peal, kus rohitud peenar jälle umbrohtu täis kasvab. Tirilimps:P Ja eks katsu siis selliseid kangelasi tõsiselt võtta.

Muidugi said filmis surma teised inimesed ja teistmoodi kui Homerosel; ellujäänud pääsesid ka teisel moel. Mul igatahes oli hea meel, et ma ei pidanud nägema Hektori poja surnuksviskamist linnamüüri pealt. Ega Homeroski neid asju nii täpselt teadnud. Selle kohta on üks tore raamat, Alexander Krawczuki “Trooja sõda: müüt ja ajalugu”, kus räägitakse, mida kirjutas Homeros ja mida räägivad muud kirjapandud ja kirjapanemata legendid, kuidas üldse tol ajal suuline pärimus levis ja mida näitavad väljakaevamised. Emme, ma võtsin sinu oma endale. Küsi tagasi, kui sul vaja läheb:)

Üldiselt ma olen lapsest saadik troojalaste poolt olnud selles sõjas. Nad olid nats tobedad küll, aga neile tehti minu meelest kuidagi hullemini liiga. Odysseus ja Achilleus olid samas ka mu lemmikud.