Rubriik: whatever

Vahva. Minu üleskutse peale on kirjutanud Pille oma vanaemadest, Elis jagab veel ühe vürtsika detaili enda omast. Andrus räägib oma vanaemast minevikuvormis, tänapäeva vanaemadega on tihtipeale see häda, et neid ei olegi enam… Ja mu emme on kirjutanud hoopis minu vanaemast veel ühe loo, mis on minu meelest eriti mõnus lugu:)

Kõiki vanaemasid ei ole ma kindlasti üles leidnud veel.

Tänane päevateema võiks tegelikult olla hoopiski vanaemad.

Elise vanaema teame me ju kõik:)

Mõni vanaema meenutab esmapilgul tüüpilist pensionäri. Tegelikult ta nagunii ei ole seda, keegi kunagi ei ole.

Helistasin eile omaenda vanaemale, lihtsalt selleks, et küsida, mida on lihtsam kududa, kas kinnast või sokki. Kellelt muult sellist asja ikka küsida, eks. Tulemusena sain teada, et targem on ikka sokist alustada; boonusena veel pooletunnise vestluse, mille lõpuks ma veendusin, et erinevalt minust, kellele mulle viimasel ajal pakuvad rõõmu ainult koorilaul ja kudumine, elab mu vanaema sisukat ja põnevat elu. Muuhulgas leidis ta, et ta saab mulle küll jõuludeks kampsunilõnga kinkida, sest “tal on nüüd lõngapood”, ja et ta tuleb meie Pühavaimu kiriku kontserti kuulama küll, sest “tal on ju jõululaadal putka nagunii”. Aga see oli ainult murdosa kõigest.

Teeme nüüd, et kõik lähevad koju oma blogi juurde ja kirjutavad sinna midagi oma vanaemast:)

Ma olen seda juba mitu päeva enda sees hoidnud, aga enam ma ei jaksa ja enne, kui ma karjuma hakkan, ütlen ma siinkohal ära: lapsevanemad, kes kurdavad “oi, ostsin lapsele jõulukalendri ja eile hommikul söödi juba tühjaks” ei oska oma lapsi lihtsalt kasvatada! Mis tähendab “söödi tühjaks”? Jõulukalendri MÕTE on selles, et IGA päev avatakse ÜKS luuk. Kuidas saab üldse taluda sellist asja, et mingi põngerjas kisub tunni ajaga nad kõik lahti, lihtsalt mingite šokolaadiplönnide nimel? Kui lapsel kommiisu nii suur on, for god’s sake, ostke talle siis kommi. Aga jõulukalender niiviisi ära lörtsida, ausalt, see teeb mind tigedaks. Igas kodus on ju olemas mõni koht, kuhu see kalender nii ära panna, et pisike paharet sellele ligi ei saa. Igal hommikul või õhtul võetakse kalender välja, tehakse koos üks luuk lahti ja pannakse siis kalender tagasi, nii lihtne ometi.

Rääkimata sellest, et need šokolaadiga kalendrid on üldse jubedad minu meelest, aga no las see jääda.

Jube hea on ikka teisi õpetada, kui endal lapsi pole.

Ma tahaksin hakata koguma selliseid asju: joonistusi, skeeme, märksõnu jne, mida leiab tühjade auditooriumide puhastamata tahvlitelt. Alati leiab midagi. Täna oli koori prooviruumis see siin. Ma ei ta, mida see endast kujutab. Vahva oleks, kui mu sissekannet loeks keegi, kes ise vastavas loengus oli, ja siis ta kirjutaks kommentaari ja selgitaks põhjalikult, milles asi.

See on jälle hea põhjus endale kaameraga telefoni tahta, siis ei pea asju käsitsi üles joonistama ja skännima. Ma olen jube kehv joonistaja. Aga see pilt sai küll autentne.

Minu tänase päeva leiuks on välismaal (näiteks Ungaris ja Saksamaal) õppivate eestlaste blogid. See tuleb kõik nii tuttav ette – kuidas tuleb vaeva näha, et avada pangaarvet, kasutada arvutiklassi, jõuda õigesse loengusse, pesta pesu. Kuidas kõik on alguses uus ja põnev ja siis hakkab elu vaikselt rööbastesse loksuma ja siis on vahepeal kurb ja tahaks hoopis koju. Ja milliseid inimesi ümberringi on ja kui oluliseks järsku teised eestlased muutuvad.

Millalgi hommikupoole oli mul vahepeal tunne, et peaks veel kuhugi õppima minema. Ühikasse elama ja toidupoodides ööripealt hindu jälgima ja kõige odavama bussiga naaberlinna sõitma. Aga ega ma tegelikult vist ei taha. Ma tulen isegi siin, kodus, Eestis, Tallinnas oma eluga hädavaevu toime. Praegu küll ei tunduks eriti fun, kui iga viimnegi pidepunkt ära võetaks. Mis on täpselt see, mida nad sinuga teevad, kui nad su välismaale õppima saadavad.

Võibolla ma saan veel kunagi nooreks ja seiklusjanuliseks.

Täna hommikul oli mul mingi oluline unenägu pooleli, kui järsku äratuskell helises. Ma kuidagi teadsin, et see ei ole minu äratuskell, ja mõtlesin, et näh, see on ju nagu reklaamipaus filmi sees – sedasorti paus, kus ilma mingi hoiatuseta visatakse sulle ette “filmi toetab” ja siis näiteks kempsus istuv poisike. Mõtlesin selle mõtte ära ja magasin edasi. Mõne aja pärast helises kell uuesti ja mina mõtlesin “mh, jälle reklaamipaus” ja magasin jälle edasi. Kui lõpuks mu enda äratus tuli, siis ma teadsin täpselt, et nüüd ei ole enam paus, nüüd on magamisel lõpp.

Kas pole see hämmastav, kuidas eelmise nädala tegematajätmised end läbi ükskõik kui hea või halva nädalavahetuse alati esmaspäeva kaasa suudavad lohistada? Või võibolla lohistavad hoopis nemad mind. Sest alati, kui ma kohale jõuan, on nad juba ees ootamas.

Kui ükskord reede õhtuks KÕIK asjad ära teha – äkki siis kestaks nädalavahetus igavesti?

Liisa joonistas keksukasti ja kommenteeris ka. Samal ajal jõuti Perekoolis õuemängunostalgiani. Mõnusalt palju asju tuli korraga meelde.

Viimati mängisin ma trihvaad (mida tallinlased ukakaks nimetavad, täitsa segased:) 1997. aasta märtsikuus. See oli see päev, kui meil oli riigieksamikirjand. Hommikul kirjutasime ja õhtul läksime õpetaja Reemannile külla, sest meil oli vaja tähti vaadata, see oli füüsika programmis sees. Reemann elas kuskil Tartu külje all, sealt FI kandist linnast välja minna, vanas talumajas. Sinna sai rongiga. Esimene seltskond jõudis nii vara kohale, et üldse polnud veel pime ja tähti ei saanud vaadata ja nii me hakkasimegi hoopis trihvaad mängima, et aega veeta. Jube naljakas ja tore oli vaadata asjalikke klassivendi välipeldiku taha peitu pugemas või aida nurga tagant piilumas. Ukul olid ülikond ja mantel seljas, ta seisis tihedalt vastu maja, sigaret selja taga, aegajalt tõmbas mõne mahvi ka ja muudkui luuras. Siis ühel hetkel hüppas nurga tagant välja ja kalpsas pikkade sammudega lahtilöömiskoha poole, ise seejuures hetkekski väärikust kaotamata. Oli üks selline päev, et eriti tugevalt andis tunda see lapsepõlve ja millegi muu vahel olemine, mis tegelikult kestab aastate kaupa, põhiliselt keskkooliajal…

Vahepeal me vaatasime ikka tähti ka natuke, ma mäletan Põhjanaela ja Luike:) Ja öösel tulime jala linna. Meie Kalvo ja veel kellegagi andsime küll Ümera poe juures alla ja võtsime sealt takso, sest enam ei jaksanud.

Oli ilus päev.

Mul on üldiselt selline elu, et ma oleks nagu Tuhkatriinu. Riietan ballileminejaid. Pärast võin heal juhul lossi aknast kaeda, kuidas pidu sees keeb. Samas läätsed olgu hommikuks tuha seest välja nopitud, või muidu!

Haldjast ristiema ei ole siiamaani veel saabunud, printsist ma ei julge unistadagi.