reuma on mul kontides, sukka muudkui koon, oma lastelastele rõõmu muudkui toon

Tänane päevateema võiks tegelikult olla hoopiski vanaemad.

Elise vanaema teame me ju kõik:)

Mõni vanaema meenutab esmapilgul tüüpilist pensionäri. Tegelikult ta nagunii ei ole seda, keegi kunagi ei ole.

Helistasin eile omaenda vanaemale, lihtsalt selleks, et küsida, mida on lihtsam kududa, kas kinnast või sokki. Kellelt muult sellist asja ikka küsida, eks. Tulemusena sain teada, et targem on ikka sokist alustada; boonusena veel pooletunnise vestluse, mille lõpuks ma veendusin, et erinevalt minust, kellele mulle viimasel ajal pakuvad rõõmu ainult koorilaul ja kudumine, elab mu vanaema sisukat ja põnevat elu. Muuhulgas leidis ta, et ta saab mulle küll jõuludeks kampsunilõnga kinkida, sest “tal on nüüd lõngapood”, ja et ta tuleb meie Pühavaimu kiriku kontserti kuulama küll, sest “tal on ju jõululaadal putka nagunii”. Aga see oli ainult murdosa kõigest.

Teeme nüüd, et kõik lähevad koju oma blogi juurde ja kirjutavad sinna midagi oma vanaemast:)