Rubriik: whatever

Minuga juhtus täna selline kurb lugu: siil õpetas põõsast, et maksku ma kaardiga, aga tegelikult ei saanud maksta.

See oli Norde Centrumi plaadipoes, kus ühtlasi videosid välja laenatakse. Ma arvan, et need on Videoplaneti videod. Ja selgus, et neil on mingi eraldi videolaenutuskassa ja sinna ei saa kaardiga maksta, ei tagatist ega seda 35 krooni laenutustasu.

Ei saa, siis ei saa. Ma tegelikult eeldasingi, et kui ma tahan tagatist kaardiga maksta, siis läheb suvalisel müüjal juhe kokku (“Aga kuidas ma selle teile homme tagasi maksan?”). Kurb osa asjast on ikkagi just see, et kõik kohad olid siile täis, ausalt, ma pole ühski putkas varem nii palju neid siilipildikesi näinud:) Kui see ei ole tarbija eksitamine, siis mis on?

Mardipäev läheb edasi. Nüüd külmetavad minul küüned. Topin sõrmi läpaka alla sooja kordamööda.

Lisaks on tekkinud temaatiline mardileivaisu. Veame kihla, et Citymarketis ei müüda normaalset martsipani?

Nägin nüüd müügil seda paljuhaibitud kalendrit, kus on isad oma lastega. Ma olin haibi põhjal arvanud, et ma tahan seda endale. Mustvalged pildid ja mehed ja lapsed, no mis sa hing veel tahad. Aga asja elusuuruses nähes selgus kurb tõde, et pildid piltideks, kalendrina seda asja küll tarvitada ei anna. Iga pildi all on ühes reas (ja imepisikeselt) numbrid 1-30 (31), pühapäevad on teist värvi. Kõik. Kuna minul on kalendrit vaja kuupäevade ja nädalapäevade kokkuajamiseks, siis sellisest küll midagi kasu ei ole…

See on kurb kah, kui head ideed kehva teostusega ära rikutakse.

Meil käisid mardisandid! Kunagi varem pole käinud. Lapsena ma alati ise käisin mardisandiks. Nüüd on piinlik mõeldagi, aga siis oli see oluline ja huvitav asi ja seda oli vaja teha.

Mardisandid ei teadnud eriti täpselt, mis sorti õnne nad mulle soovima peavad, siis nad soovisid lihtsalt õnne:) Mul läheb endal ka alati segi, kes soovib vilja- ja kes karjaõnne. Vist ikka mart toob hea viljasaagi?

Täna ma loen vanu kirju.

Jaa, see on üldiselt asi, mida ei peaks tegema. Mälestustes sorimine. Aga mul on sedasorti kirjad, mis haiget ei tee ega pole isegi piinlikud, ainult naerma ajavad – mu Rootsi-semestri mailboxi backup.

See oli mõnusalt lihtne aeg elus. Suur osa asju oli ära määratletud minu eest, mul oli piisavalt raha ja üsna palju aega ja ma ei olnud kuidagi valesti armunud ega midagi:) Aga blogimist polnud tol ajal leiutatud ja siis ma panin kogu oma elu mailidesse kirja ja saatsin mööda maailma laiali. Õnneks on koopiad alles ja neid ma siis loen. See aitab asju meeles pidada. Ma luban, et kui mul kunagi elus peaks veel tulema hull idee Rootsi kolida, siis ma loen kogu selle arhiivi uuesti läbi ja kolin siis ikkagi kuhugi mujale:)

Huvitaval kombel olen ma oma parimad ja targimad (on selline sõna olemas või?) mõtted saatnud ilusatele poistele, kes pole osanud neid hinnata. Pärlid sigade ette;) Ei, aga need poisid olid nii ilusad, et nad saavad andeks.

Aga põhiliselt tuletavad kirjad meelde ikkagi igasugused lahedaid lugusid, mis olid. Kuidas ma pidevalt Taanis Preedu, Mari ja hispaanlastega joomas käisin. Kuidas me ükskord Erki ja Kaiduriga Olegi viina ära jõime. Kuidas me rootslastega oma tarkvaraprojekti üle kaklesime (sest ega me kogu aeg ka ei joonud). Minu legendaarne Eindhovenist tagasitulek. Kuidas me üle järve uisutasime. Aga siis jällegi, kui üksi ma alguses olin ja kuidas ma maili teel vanu sõpru üles otsisin ja kuidas tuli välja, et nad ikkagi eriti sõbrad ei olnud. Kuidas ma olin põskkoopapõletikus ja 15-kraadise külmaga jalgrattaga ringi sõitsin. Kuidas ma endale nalja pärast Ricky Martini ja Eminemi plakatid ostsin ja kuidas nad mulle siis tõsiselt meeldima hakkasid:) Neid lugusid hakkan ma kunagi oma lastelastele jutustama. Kui ma julgen.

Viimasel ajal ei saa ma üldse aru, kes meil ikkagi majas peremees on.

Kas Ints, Fredi või Mäksi?

Nüüd ma tean, kust leiab neid asju, mida muidu kusagilt ei leia. Laadale tuleb minna. Selline vanamoodne shoppinguvorm, eks ole. Aga ma sain endale sõle ja linase märsi (neid oli mul rahvariiete juurde vaja juba ammu) ja ilusad kaltsuvaibad ja leevikese ja suitsukala. Villased sokid oleks ka saanud, aga ma väsisin enne ära. Võibolla ma lähen homme tagasi ja ostan villased sokid.

Ja ma sain kududa omaenda triibud kaltsuvaiba sisse ja mingi salli sisse… ma arvan, et see oli esimene kord mu elus, kus ma vabatahtlikult midagi kudusin. See ei olnudki nii hull.

Laada nimi oli mardilaat. Fazz oli ka seal, nii et täitsa õigustatud nimi:)

Päev otsa tööl ma mõtlen, et ma ei taha ja ei viitsi ja tahaks hoopis kodus olla. Kodus olles teen ma ikka täpselt neidsamu asju, mis tööl olles. Kaasa arvatud töö.

Kui te veel ei tea, siis ma värvisin oma juuksed tumedamaks, kui nad mul eales olnud on. Punaseks, aga samas pigem nagu siniseks. See kõlab imelikult, aga on tegelikult täitsa arusaadav. Juuksur sai küll väga hästi aru, kui ma ütlesin, et ma nii tahtsin.

Mul on väga hea juuksur. Ta on mul juba ammu ja see on osa sellest, mis ta heaks teeb – ta lihtsalt tunneb mind ja teab, mis mulle sobib ja mida ma tahan ja milline ma olen. Ma arvan, see oli aastal 1998, kui ma ew.girlsis küsisin, et kes teab head juuksurit soovitada. Liisa teadis Hillet ja ma absoluutselt iga kord juuksuris käies mõtlen tänuga Liisa peale! (Ja ew.girlsi peale ka.)

Tibijutuga jätkates – ma käisin täna esimest korda elus shapingus. See on selline trenn. See ei meeldinud mulle üldse:( Ma arvan, et saledakssaamine ja hilisem hea enesetunne ja mõnus surin lihastes jne peaks kõik olema lihtsalt spordi kõrvalnähud, põhipoint on ju ikkagi see, et seda peaks tegemise ajal nautima. Nii vähe on olemas sellist trenni, mis sellele kriteeriumile vastaks. Jalgrattasõit ja suusatamine kvalifitseeruvad ja orienteerumine ka üldiselt. Sulgpall oli päris OK. Muud ei tulegi pähe.

Üks äge asi oli eile see ka, et mulle tehti presentatsiooni arvutiga, millel oli poolakeelne Windows. Poola keel on ka üks keel, mille ma “mõni päev selgeks õpin”, nii et see oli üsna vahva kogemus. Kunagi ma käisin Poolas internetipunktis, sellest ajast on mul meeles, et “new” ja “window” on “nowy” ja “okno” – ei ole ju eriti keeruline, eks ole:) Eile õppisin veel, et “click” on “kliknij” (käskivas kõneviisis siis, nagu click to add notes) ja “notes” on “notatki”. Sihuke terminoloogia siis.

Kui ma Rootsi õppima läksin, siis esimene igapäevaelu jaoks oluline väljend, mis selgeks sai, oli “låsa datorn” (“lock workstation”). Seda me rääkisime oma nõustajale (oli mingi onu, kes vastutas teaduskonnas meie kui välistudengite eest) kui head nalja – et nii see keeleoskus tuleb, ikka vajadused õpetavad. Onu oli väga ehmunud. Tuli välja, et keegi polnud mõelnud, kas välistudengid ikka rootsikeelse Windowsiga toime tulevad. Aga see oli ju infotehnoloogia teaduskond:) Tulime. Semestri lõpuks oli nii, et kui meie projektigrupil oli vaja Excelis midagi teha, siis mina tegin, sest mu rootsi grupikaaslased ei olnud Excelit eriti kasutanud ja nad ei saanud aru, mis menüüdes kirjas on, samas, kui mina sain:)

Tegelikult on ju nii, et kui oskad asja kasutada, siis oskad igas keeles. Ei ole erilist vahet, on seal “window”, “okno”, “aken” või midagi muud, lõpuks vilunud tüüp ikka vajutab ctrl-N (või teab peast, et file-menüüst esimene valik on new ja selle all omakorda esimene on window). Aga just nimelt need vilunud on kõige suuremad irisejad, kui opsüsteem või mingi proge rahvuskeelde tõlgitakse. Sellest ma ei saa ses mõttes aru, et neil ei jää ju midagi tegemata. Ja võibolla mõni inimene, kes inglise keelt ei oska, saab asjad kiiremini tehtud või vähemalt asjade tegemise kiiremini selgeks.

Jah, suur osa eestikeelsest arvutiterminoloogiast ei ütle esimesel pealevaatamisel, millega täpselt tegu. Ega tegelikult ingliskeelsega parem pole, me oleme lihtsalt harjunud. Cut-and-paste on ju nii normaalne väljend, lõika-ja-kleebi ajab naerma.

Ma arvan, et kui keegi esimest korda eesti keeles välja ütles, et teatud sisendseadet võiks kutsuda hiireks, siis oli ka kõrvalseisjatel lõbus. Ja ma usun, et seesama võis juhtuda ka inglise keeles mõnda aega varem. Muide, mina tean, kes hiire leiutas… see on sihuke hea viktoriiniküsimus:)

Eile ostsin ma endale plaadi. Alguses mõtlesin osta Pärti, aga minu pärdiostmine muutub juba legendaarseks. Laseringis ei paistnud seda plaati, mida ma tahtsin, ja siis ma otsustasin, et ma küsin müüjalt, kas neil seda on, ja kui tõesti pole, siis võtan selle asemel lapsesilmalepaitegemise plaadi. Nii läkski. Ma vaatasin, et kassaaparaadil on ISIC-kaardi kleepekas, aga ma ei hakanud oma ISICut välja otsima. Müüjanoormees ise küsis, et kas mul äkki on. Siis ma näitasin ikka, et on, aga natuke jäi kripeldama, et ega ma nüüd laste silmade arvelt oma 5 või 10% soodustust ei saanud. See vist tuleb ikka poe arvelt, eks?

Mulle selle plaadi juures eriti ei meeldi, kui suurelt sinna see paitegemise asi on peale kirjutatud. Rohkem meeldiks, kui mul oleks kodus väga ilusa disainiga plaat eesti esitajatelt ja ma ainult ise teaksin, et see, mis ma selle eest maksin, läks kuhugi kooli lambi ostmiseks. Jaa, nüüd te ütlete, et mis ma siis siin kellan oma heategevusest:) Aga tegelikult tahtsin ma selle jutuga välja jõuda selleni, et mulle meeldisid need lood ja see on üks armas kuulamine, mida tuleks osta sõltumata laste silmadest.

Kelelle siis ei meeldiks, kui saab teha midagi, mida nagunii teeks, aga siis boonusena antakse juurde teadmine, et kellelgi sai parem:)