mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassette ma tean

Täna ma loen vanu kirju. Jaa, see on üldiselt asi, mida ei peaks tegema. Mälestustes sorimine. Aga mul on sedasorti kirjad, mis haiget ei tee ega pole isegi piinlikud, ainult naerma ajavad – mu Rootsi-semestri mailboxi backup. See oli mõnusalt lihtne aeg elus. Suur osa asju oli ära määratletud minu eest, mul oli piisavalt raha … Loe edasi “mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassette ma tean”

Täna ma loen vanu kirju.

Jaa, see on üldiselt asi, mida ei peaks tegema. Mälestustes sorimine. Aga mul on sedasorti kirjad, mis haiget ei tee ega pole isegi piinlikud, ainult naerma ajavad – mu Rootsi-semestri mailboxi backup.

See oli mõnusalt lihtne aeg elus. Suur osa asju oli ära määratletud minu eest, mul oli piisavalt raha ja üsna palju aega ja ma ei olnud kuidagi valesti armunud ega midagi:) Aga blogimist polnud tol ajal leiutatud ja siis ma panin kogu oma elu mailidesse kirja ja saatsin mööda maailma laiali. Õnneks on koopiad alles ja neid ma siis loen. See aitab asju meeles pidada. Ma luban, et kui mul kunagi elus peaks veel tulema hull idee Rootsi kolida, siis ma loen kogu selle arhiivi uuesti läbi ja kolin siis ikkagi kuhugi mujale:)

Huvitaval kombel olen ma oma parimad ja targimad (on selline sõna olemas või?) mõtted saatnud ilusatele poistele, kes pole osanud neid hinnata. Pärlid sigade ette;) Ei, aga need poisid olid nii ilusad, et nad saavad andeks.

Aga põhiliselt tuletavad kirjad meelde ikkagi igasugused lahedaid lugusid, mis olid. Kuidas ma pidevalt Taanis Preedu, Mari ja hispaanlastega joomas käisin. Kuidas me ükskord Erki ja Kaiduriga Olegi viina ära jõime. Kuidas me rootslastega oma tarkvaraprojekti üle kaklesime (sest ega me kogu aeg ka ei joonud). Minu legendaarne Eindhovenist tagasitulek. Kuidas me üle järve uisutasime. Aga siis jällegi, kui üksi ma alguses olin ja kuidas ma maili teel vanu sõpru üles otsisin ja kuidas tuli välja, et nad ikkagi eriti sõbrad ei olnud. Kuidas ma olin põskkoopapõletikus ja 15-kraadise külmaga jalgrattaga ringi sõitsin. Kuidas ma endale nalja pärast Ricky Martini ja Eminemi plakatid ostsin ja kuidas nad mulle siis tõsiselt meeldima hakkasid:) Neid lugusid hakkan ma kunagi oma lastelastele jutustama. Kui ma julgen.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s