nädala blondiini auhinna rabasin eile küll endale.
vanaema jutustamas, kuidas nad sõja ajal Marimaale evakueeriti: “sinnamaale meid viidi rongiga, aga edasi pidime sõitma nendega… noh, need, millel on sarved…?”
mina, hajameelselt, samal ajal õhtulehte sirvides: “trolliga?”
(kui vanaema jälle hingata sai ja silmad kuivaks oli pühkinud, selgus, et sõidetud oli härgadega.)
Millalgi märtsi alguses on lähestikku kahe mu Noorima Venna sünnipäevad. See nädalavahetus, mil neid tähistatakse, viib mind enamasti päris kaugele mu mugavustsoonist välja. Mitte et see halb oleks.
Seekord algas kõik juba kingisoovidest. Laekusid mingid nimekirjad 1) millest ma ei saanud aru; 2) mida ma ei suutnud hääldada; 3) mille puhul ma ei saanud isegi aru, millisesse poodi nendega minna tuleks ja mis ühikutes oma tellimus esitada. “Tere, palun poolteist kilo transformerit ja üks suuremat sorti Caesar 4, kui nad teil ikka värsked on”?
Sain aru, et olen jõudnud auväärsesse ikka ja rolli “vanem naissugulane”. Kaalusin allaandmist ehk kahe paari villaste sokkide kudumist ja nõmeda pehme pakiga kohaleilmumist.
Õnneks on sellistes olukordades mu toeks ja ilmasambaks Vanim Vend, kes seegi kord teadis mind informeerida, et transformer on “plastmassist mänguasi, mis võib olla nii auto kui robot” (wtf? meie ajal oli selle mänguasja nimi “Mõtle ja ehita”, veidi paremate aegade saabudes Lego.) ja et Caesar 4 ja teised sellesugused on arvutimängud. Samuti oskas ta öelda, et arvutimänge saab tänapäeval poest osta. (Selle viimase peale tahtsin alguses praalida, et wtf, meie ajal tõmmati arvutimänge internetist, aga järele mõeldes… meie ajal levitati arvutimänge kolme ja poole tollistel flopidel. Nende mängude nimed olid Digger, Supaplex, Sokoban ja Zeliard.)
Kahjuks oli Vanim Vend haige ja poodi tuli mul ikkagi üksi minna.
Digimaailma ma väga ei karda tegelikult ja sain seal seegi kord suurepäraselt hakkama (jaa, ma tegin täiesti iseseisvalt vahet PC, Wii ja PS* mängudel!); mänguasjaosakonna suhtes olin kõhklevam. Kujutasin ette kümneid kirjeldamatuid kaitsevärvi robotmonstrumeid, mille hulgast mul tuleb valik teha. Aga esimene transformer, mis mulle silma hakkas, oli hoopis… roosa jäätiseauto! Pärast seda läks kõik juba üsna sujuvalt. (Seitsmeaastane Vend sai siiski helikopter-transformeri. Selle jäätiseauto ostan endale kohe järgmise mänguasjana pärast tarkvaraarendajast Barbie’t.)
Lasersõjas võitsin sujuvalt umbes pooli kohalekutsutud kaheteistaastasi. Hullem oli see, et labürindi iga nurga taga kohtasin oma Ajateenijast Venda, kes oli minu hinnangul täiega trigger-happy (Vanima Venna viisakas diagnoos oli küll “kiire päästikusõrm”) ja tappis mu kogu aeg ära. Kui Eesti Kaitseväes juba parameedikud sellised on, mida siis veel päris sõdurid teevad?!
Poole rühmatäie kuueaastastega pidasin vastu tund aega, aga sellesse tundi mahtus valgustuslik arusaamine sellest, miks peitusemäng tundus vanasti täiega lahe. Teate, kui madala kapi alla on võimalik üks lasteaialaps ära panna nii, et mitte midagi paistma ei jää!
Meeleoluka nädalavahetuse lõpuks oleksin peaaegu näinud ka oma Töötust Muusikust Venda – vähemalt viibisime samas linnas.
Mu spordiklubi on välja tulnud tõeliselt innovaatilise kontseptsiooniga:
Nike Training Club- spordist inspireeritud rühmatreening. Unikaalne spordist inspireeritud treeningprogramm, mis viib Sinu treeningud uuele tasemele!
Kõik „drill’id“ on inspireeritud sportlaste treeningutest, mõned on lausa spordispetsiifilised!
Spordist inspireeritud trenn, mis sisaldab lausa spordispetsiifilisi osi! Kahjuks olen ma üsna spordikauge inimene ja ei viitsi minna seda imet järele proovima…
Mõned asjad elus, mida olen õppinud hindama alles pärast kolmekümneseks saamist:
* soe aluspesu
* mütsid ja kapuutsid
* Veljo Tormise helilooming
* pika tasuvusaja ja madala riskiga investeerimisvõimalused
* kallite kaubamärkide dekoratiivkosmeetika
* vannitoa põrandaküte
* magusad puuviljad soolase pizza peal
* jutustused kodumaa ajaloost
* nii mõnedki Vikerraadio saated
* kardiotreening ja venitusharjutused
Lapsed, koerad, individuaalelamud, Uggid, suurem osa kinokunsti, murdmaasuusatamine, Bach ja briti huumor jäävad siiski järgmisi juubeleid ootama.
Mu uus hoiukass* vist ei oska lugeda – igatahes oli ta eile mu arvutil sisse lülitanud mingi funktsionaalsuse, mis kõiki tehtud hiireliigutusi ja akende pealkirju kõva häälega ette luges.
Klaviatuuri oli kass disable’inud. Loogiline, ilmselt ei oska ta ka kirjutada ja milleks sel juhul klaviatuur.
See-eest oskab see kass väga hästi arvutit kasutada – ma isegi ei teadnud, et mu läpakal sellised võimalused olemas on! Ilma restardita ei suutnudki esialgseid määranguid tagasi saada.
* mitte segi ajada hoiukassaga. Pärast Mio kadumist arenes mul kasside suhtes välja teatav commitment phobia – ilmselt haigetsaamishirmus ei julge ma endale enam päris oma kassi võtta, seega toon Kassiabist koju neid, kes seal muidu peaksid puuris elama.** Kuniks neile päriskodu leitakse.
** Hallu elas puuris, sest teised kassid ei sallinud teda ja andsid talle peksa. Tsilla elas puuris, sest ta ei sallinud teisi kasse ja andis neile peksa.
lõpuks ometi olen ka mina sunnitud nentima, et ahiküttel on teatavaid puudusi. olin kaks päeva prahas ja selle ajaga läks kodus nii külmaks, et hingeõhk aurab ja ükski sahtlis olevatest pastakatest ei ole nõus kirjutama.
homme sõidan nädalaks norrasse.
nägin unes, et tallinna linnavalitsus otsustas võtta jääpurikad looduskaitse alla. vähemalt ilusamad. põhjendus: mille loodus on räästasse riputanud, seda ei pea inimene lõhkuma. ja üldse, inimene võib ringiga käia.
eelmisel päeval olin muidugi avatari ka vaadanud.
Miks ma õieti kuulan “Keelekõrva” saadet (mille toimetaja võimalikust koondamisest ei oska ma ikka veel midagi arvata, sest saatejuhina on ta mu meelest masendav, toimetajana suurepärane ja töötajate usaldusisikuna – kes teab? keskmiselt tuleb seega null.) – sest see on mu jaoks iganädalane pilk minu enda alternatiivsesse reaalsusesse.
Ma vist ei kaalunud kunagi päris tõsiselt eesti filoloogiasse sisseastumist, ehkki mul oli paber, mis lubas seda eksamiteta teha. Olin oma esimeses valikus täiesti kindel ja ei ole seda ka kunagi kahetsenud. Aga… Iga “Keelekõrva” kuulates suudan ma end vabalt ette kujutada ükskõik millise saatekülalise rollis. Miks ma ei võiks olla lingvist, luuletaja, keelekorraldaja, eesti keele õpetaja, terminilooja, kasvõi keelesaate toimetaja? Ei näe ühtegi põhjust.
Samas kui Turovskit kuulates ei suuda ma kogu selle põnevuse juures iial kujutleda end loomaaias töötamas, Ööülikooli tähtsate esinejatega samastumisest rääkimata (kui nad just keeleteadlased pole:). “Rahva oma kaitse”, “Olukorrast riigis”… sama lugu – see kõik on kohutavalt hariv ja huvitav, aga mitte minu elu. Mitte üheski võimalikus tulevikus. Keeleteema aga pole isegi mitte “see oleks võinud olla”, vaid endiselt “see võib tulla”. Tegelikult ootan suure huviga, millal ta siis ükskord ometi tuleb.
(jah, ma kuulan päris palju raadiot – tänatud olgu podcastid:)
Nüüd on küll kehvasti läinud – kümned inimesed päevas saabuvad mu blogisse otsingutega “piparkoogitainas”, “piparkoogimaja”, “piparkoogid”… aga mul on siin üleval mingi täiesti suvaline retsept tollest ainsast aastast, mil ma mässumeelselt perekonnaretsepti eirasin ja “midagi teistsugust” teha proovisin. Tulemus oligi… teistsugune. Enam ma selliseid mõtlematuid eksperimente teinud ei ole:)
Niisis, PÄRIS piparkoogitainast tehakse nii:
Kati piparkoogid
400g siirupit (= 400g suhkrut ajada keema. Pruunist peast lisada 1 klaas sooja (kuuma) vett, keeta ühtlaseks)
400g võid
250g suhkrut
3 muna
800g jahu
1 tl soodat (lahustada 2 spl leiges vees)
2 tl kaneeli
2 tl nelki
1 tl ingverit
1 tl kardemoni
1 spl apelsinikoort (võib ka rohkem. meil pannakse alati umbes viis korda rohkem:)
Siirupile lisada kõik maitseained, pott pliidilt ära võtta, või tükeldada, panna jaokaupa siirupisse seda kloppides. 250g suhkrut ja 3 muna vahustada, lisada jahtunud siirupile, siis sooda. Lõpuks jahu. Segada kõvasti, kuni tainas läigib. Lasta seista 1 ööpäev.
(sellele inimesele, kes sooritas otsingu “kas piparkoogitainas kleepuv” – on küll kleepuv, jah. Minu meelest need isetehtud on kõik kleepuvad. Aitab see, kui tainast võimalikult külmana hoida, ja rullimisel ohtralt jahu muidugi.)
Piparkoogimaja ma sel aastal ei tee. Miks ma peakski, kui mul on majapidamises 49 piparkoogivormi (jah, ma lugesin üle), nende hulgas koaala, känguru, krokodill, delfiin, kaamel, lõvi, ninasarvik, kaelkirjak ja pingviin? Kes teeks piparkoogimaja, kui tal on võimalik teha piparkoogiPINGVIINE?!
Täna otsisin taga ühe sõnulkirjeldamatu looma nime. Sest mul on temast pilt ja sellele pildile oli allkirja vaja:
Hüpotees 1: see ongi lüka-tõmba (ainus kahepealine loom, kes mulle maailmakirjandusest meenub, eksole).
Hüpotees 2: spunk (pakkus välja kolleeg).
Hüpotees 3: on 21. sajand, seega PEAB kusagil olemas olema tarkvara, kuhu ma saan pildi sisse sööta ja mis mulle ütleb, mis sel pildil on (pakkus välja teine kolleeg).
Mnjah. Kui uskuda Retrievr’it, siis on selle looma nimi kass, vähemalt tundus mulle nende pakutud vastetest see pilt otsitavale kõige sarnasem. Gazopa tegi veidi paremat tööd, aga ka nende tulemused viitavad kas nunnule kassipojale, oravakesele, mõnele linnule või äärmisel juhul kalale…
Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui sõnulkirjeldamatut siiski Google’ile sõnades kirjeldada. Võitvaks otsingufraasiks sai umbkaudu “australian animal that looks like a pine cone with two heads” (võibolla veidi vähemate sidesõnadega küll).
Tulemus: see on shingleback skink.
Järeldus: hüpotees 2 oli tõele kõige lähemal.
Boonus: otsingu käigus leidsin vahvaid kirjeldusi sõnulkirjeldamatute loomade kohta. Näiteks Random Animals Blog.
whatever 
