Rubriik: whatever

praegu võtsin ajalehepaberi ja elektripliidi abil ahjukütmiseks tule üles, sest keegi (ja see keegi ei ole mu jaoks anonüümne) pani JÄLLE mu ainsa toosi tikke pihta. ma olen ikka fakken survivor.

veel üks põhjus suitsetajaid vihata, samas.

No ausõna. Sel nädalal ärkab Mio minuga koos äratuskella peale, poeb mu padjale, surub nina vastu mu põske ja nurrub: “magame nüüd veel natuke, eks?” Ma tean küll, et see on päris tavapärane käitumine kassi poolt ja et selle kogemise nimel tegelikult inimesed kasse peavadki – aga pärast kaht aastat pesapallikurikahommikuid (üldjuhul kõrvulukustav kräunumine 15 min enne kella helisemist, sisuks “tõuse üles ja lase mind õue, raisk!”) tundub see ikka enneolematu ja uskumatu õndsusena.

Ma pole veel leidnud ühtegi kassiomanikku, kes seda klippi nähes EI teataks: “aga see on ju täpselt minu kass!” Kurikaga virutamine on muidugi tinglik, selle asemel sobib täiesti suvaline piisavalt suur sigadus, mis omaniku üles ajab.

Aga ma käisin pühapäeval varjupaigas võõraid kasse silitamas ja mu suureks üllatuseks ei visnud Mio mind selle eest kodust välja ega kraapinud mu nägu lõhki, vaid sai ilmselt aru, et kui ta kohe heaks ei hakka, on ta positsioon ohus. Nüüd on mul kass nagu päris, tuleb sülle ja lööb nurru ja laseb endale pai teha, mitte ei äsa käpaga selle eest. Ja ühtegi pesapallikurikahommikut pole olnud sellest ajast saadik (see teeb sii mis, kolm hommikut?:)

Nii et tasub ikka minna kodututele kassidele pai tegema.

lugesin praegu nii möödaminnes üle, mitu pastakat mul kodus lauasahtlis on.

22. neist 14 tööandja logodega (6 erinevat disaini), 2 koolitusfirmade ja 2 konverentsikeskuste oma, ülejäänud on igasugused suvalised.

lisaks veel kolm tintenpeni (mis sõna see üldse on?), neist üks on helesinine ja sädelev.

ja siis veel kaks cd-markerit ja üks harilik pliiats.

no ma saan aru, et see pole mingi eriti sisukas loetelu, aga kui külmkapi inventuuri võib teha, miks siis pastakate oma ei või.

tegelikult ma otsisin hoopis, kas mul kodus mälupulka on. ei ole muidugi.

tulin kapist välja ja hakkasin teiste tsikkidega koos käsitööblogima.

üldiselt ma olen tähele pannud, et kui – ükskõik mis asjaoludel – taksojuhid hakkavad sulle ise välja pakkuma, kuhu sind viia (“koju?”, “tööle?”, “lennujaama?”), siis on mingi osa elust jälle hakanud käest ära kiskuma.

nad raisad pakuvad ju alati õigesti kah.

**** says: huvitav, mis on hullem, kas see, kui on palju asju, mida ei taha, aga pead, v6i see, kui on palju asju, mida tahad, aga ei saa?
kitty says: hmm.
kitty says: kõige hullem on hoopis see, et üks ei välista teist, tead :P

teate, ma olen praegu ühel sellisel peol, kus räägitakse ainult rootsi keelt (välja arvatud mina, sest ma pole ikka veel piisavalt purjus) ja siin on üks tüüp, kes saatis algkoolis kogu klassiga koos Astrid Lindgrenile kirja ja küsis, et mis edasi sai, kui Korp ja Joonatan olid Nangiliimasse hüpanud. Ja Astrid vastas neile umbes kümneleheküljelise kirjaga!

Põmtselt sai see, et tuli mingi jama ja nad pidid uuesti hüppama:P sõnaga, see asi läks tsüklisse. Aga ema jõudis neile järele ühel hetkel. See oli see, mis mind kõige rohkem huvitas.

tasub ikka keeli õppida.

teate, mida ma sallin lendamise juures kõige vähem. seda, et ükskõik, kui kaugele ja kauaks ja kustkaudu reisid, viimane ots on ikka lend kuratteabkustkohast tallinnasse ja see lend on ALATI täis riigiametnikke, kes suudavad üksteisele TERVE tee pajatada, misasju nemad lendamise juures kõige vähem sallivad. ja nad teevad seda väga kõva häälega ja, noh, see nimekiri ei ole neil just väga pikk ega imaginatiivne (sellist sõna pole olemas, right?).

ma ei tea, kas erasektoris töötavad inimesed

* ei reisi lennukiga;
* ei vihka seda;
* ei puutu kunagi kokku ülebroneeringute, hilinemiste ja pagasi kadumistega;
* ei kohta kunagi lennukis tuttavaid, kellele oma lennufrustratsiooni välja valada;
* räägivad normaalse hääletugevusega, nii et kõik ei kuulegi;
* ei usu, et kedagi huvitaks;
*…

igatahes on mul hea meel, et mina riigiametis ei tööta.

ja miks mul on tunne, et ma olen oma elus way liiga mitu korda kuulnud juttu, mis algab sõnadega “ükskord, kui me konjunktuuriinstituudiga portugalis…”? viga maatriksis?!

lisaks raamatupoele, kus müüakse teed, leidsin täna bukarestist kohviku, kus müüakse kasutatud ingliskeelseid raamatuid. ostsin umbes kohvritäie:P

nüüd tahaks küll juba tagasi koju kassi juurde…