teate, mida ma sallin lendamise juures kõige vähem. seda, et ükskõik, kui kaugele ja kauaks ja kustkaudu reisid, viimane ots on ikka lend kuratteabkustkohast tallinnasse ja see lend on ALATI täis riigiametnikke, kes suudavad üksteisele TERVE tee pajatada, misasju nemad lendamise juures kõige vähem sallivad. ja nad teevad seda väga kõva häälega ja, noh, see nimekiri ei ole neil just väga pikk ega imaginatiivne (sellist sõna pole olemas, right?).
ma ei tea, kas erasektoris töötavad inimesed
* ei reisi lennukiga;
* ei vihka seda;
* ei puutu kunagi kokku ülebroneeringute, hilinemiste ja pagasi kadumistega;
* ei kohta kunagi lennukis tuttavaid, kellele oma lennufrustratsiooni välja valada;
* räägivad normaalse hääletugevusega, nii et kõik ei kuulegi;
* ei usu, et kedagi huvitaks;
*…
igatahes on mul hea meel, et mina riigiametis ei tööta.
ja miks mul on tunne, et ma olen oma elus way liiga mitu korda kuulnud juttu, mis algab sõnadega “ükskord, kui me konjunktuuriinstituudiga portugalis…”? viga maatriksis?!
whatever 
Millegi pärast tuleb sellest viimasest lausest pilt silme ette filmist American Pie ning tütarlapsest, kes kuidagi üle ei saa lausest “This one time, at bandcamp…” :)