life is a rollercoaster just gotta ride it

Madli küsimused on vahel väga inspireerivad. Täna oli küsimus, et millal sa viimati lõbustuspargis käisid. Siis ma üritasin sellele vastata ja tuletasin meelde oma erinevaid lõbustuspargiskäike ja jõudsin kohutava tõdemuseni, et ma ei ole juba peaaegu NELI aastat lõbustuspargis käinud! Mina, kes ma armastan lõbustusparke ja eriti ameerika raudteed üle kõige! Kevadsuvel 2000 käisin ma … Loe edasi “life is a rollercoaster just gotta ride it”

Madli küsimused on vahel väga inspireerivad. Täna oli küsimus, et millal sa viimati lõbustuspargis käisid. Siis ma üritasin sellele vastata ja tuletasin meelde oma erinevaid lõbustuspargiskäike ja jõudsin kohutava tõdemuseni, et ma ei ole juba peaaegu NELI aastat lõbustuspargis käinud! Mina, kes ma armastan lõbustusparke ja eriti ameerika raudteed üle kõige!

Kevadsuvel 2000 käisin ma küll lõbustusparkides. Ühe Göteborgis-käigu ajal sealses Lisebergis, kus olid eriti ägedad ameerika raudteed, aga nende järjekorrad olid ka metsikud, tund aega ja nii. Üldse ainus asi, mille järjekord enamvähem talutav oli, oli see vabalangemisetorn, kus nad veavad su kõrgele üles ja siis lasevad otse alla kukkuda – vaba langemise kiirendusega, nagu nimigi ütleb. Siis me käisime seal mitu korda ja lõpuks ma enam ei kartnud.

Aga kui ma seda vaba langemist esimest korda elus proovisin – Gröna Lundis – siis ma kartsin metsikult! Seal oli poole kõrgem torn ka kui Göteborgis. Nad sõidutasid mu üles ja hoidsid seal tükk aega ja pool Stockholmi paistis ja meri ja laevad. Oli maikuu ja hästi ilus ilm ja see kõik oleks väga kena olnud, aga ma sain seal üleval aru, et ma EI tahtnud sinna ja et ma EI taha alla kukkuda ja et ma oleks nõus andma mida iganes, kui mind nüüd kenasti normaalsel liftikiirusel tagasi viidaks:) Nad muidugi ei hoiatanud ka, millal see kukkumine tuleb. Uhh. Aga väga lõbus oli.

ja siis kunagi 2000. aasta mais või juunis sattusin ma Kopenhaageni Tivolisse ka, aga see ei avaldanud mulle üldse suurt muljet, sest ta oli nii… vanaaegne. Põhirõhk oli tiikidel ja lillepeenardel ja sellistel asjadel, noh, seal oli ju kena, aga ameerika raudteed seal kas polnud või oli see nii jama, et ma ei mäleta. Midagi vist ikka oli. Aaa, aga seal oli ka see vabalangemisevärk vist. Aga siis ma olin juba Lisebergis end sellega ära harjutanud ja siis polnudki enam eriti äge:P

Lisebergis oli veel eriti äge atraktsioon see, mis oli natuke nagu ameerika raudtee, aga tuli istuda mingis palgikujuliseks disainitud paadikeses ja kogu värk käis vees ja lõpuks olin ma läbimärg ja siis tuli järsku õhtu ja selgus, et ei olegi veel väga suvi ja tegelikult hakkas kohutavalt külm. Aga kuidagi see asi ikka lahenes ja ööseks sattusin ma mingisse hostelisse, milles ööbimise eest ma ei olnud maksnud. Seda juhtus mul tol ajal kuidagi tihti. Kopenhaagenis ka näiteks.

Noh, ja nüüd ongi nagu neli aastat mööda läinud nii, et ma ei ole vahepeal lõbustuspargis käinud? Kuigi eelmise aasta oktoobris ma oleks peaaegu länud, sest ma nägin Budapesti tivolit kaugelt. Aga see oli kas päris kinni või siis vaatud ainult laupäeviti kella kahest neljani… igatahes ma ei saanud sinna minna. Whatever, ma lähen sel suvel uuesti Ungarisse ja siis ma seda igatahes vahele ei jäta.

mh, 2000. aastasse jäi see kord ka, kui Västeråsi tuli mingi pisike rändtivoli – umbes nagu meie Tivoli Tuur, aga veel natuke pisem. Me läksime sinna Erki ja Kaiduriga ja ostsime kümnese paki kuponge ja jätsime neist pooled kasutamata, sest meil läks esimesel karussellil süda pahaks. Mis pole ka ime, kui ma nüüd õigesti mäletan, millega me eelmist õhtut olime sisustanud:P