no time for losers ‘cause we are the champions

Tegin oma blogrolli (on sihuke sõna või?) nats ümber. Tähelepanuväärne on see eelkõige sellepärast, et sinna sattus esimene meesterahvas:) Vahur on kõige siiram blogija üleüldse ja see hullult meeldib mulle. Dektor ja Madiken on kahjuks mõlemad üsna vait jäänud. Aga Romanat loen ma eelkõige Robikaru pärast. Ongi emablog olemas:)

Tegin oma blogrolli (on sihuke sõna või?) nats ümber. Tähelepanuväärne on see eelkõige sellepärast, et sinna sattus esimene meesterahvas:) Vahur on kõige siiram blogija üleüldse ja see hullult meeldib mulle.

Dektor ja Madiken on kahjuks mõlemad üsna vait jäänud. Aga Romanat loen ma eelkõige Robikaru pärast. Ongi emablog olemas:)

i’m a big big girl in a big big world

Mitu päeva juba tahaks viriseda. Aga see ei vii ju kuhugi. Oletame, et ma kirjutan oma virina siia üles. Kõik loevad. Pooled lugejad leiavad selle peale, et “oh, just, ma olen ka alati mõelnud, et see on ilgelt nõme!” Pooled leiavad “ise oled loll… ja üldse, misasja sa virised selle kallal kõik aeg.” Mõned kirjutavad … Loe edasi “i’m a big big girl in a big big world”

Mitu päeva juba tahaks viriseda. Aga see ei vii ju kuhugi. Oletame, et ma kirjutan oma virina siia üles. Kõik loevad. Pooled lugejad leiavad selle peale, et “oh, just, ma olen ka alati mõelnud, et see on ilgelt nõme!” Pooled leiavad “ise oled loll… ja üldse, misasja sa virised selle kallal kõik aeg.” Mõned kirjutavad selle kommentaaridesse üles ja mõned ei kirjuta. Lõpuks ei muutu ikka mitte midagi. Ainult bitid on liikuda saanud.

Virin oleks muidu olnud selle üle, et igal pool söögi- ja joogikohtades on suitsetajate kohad oluliselt mõnusamad (akna all, diivanitega jne) ja siis veel et kui mingid jobud mittesuitsetajate lauas suitsetada suvatsevad, siis ükski teenindaja neid sealt ära ajada ei julge, ka mitte siis, kui neilt seda eraldi paluda. Aga noh.

Kuidas muuta maailma? (rohkem kui ainult “mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu”?)

is it wrong or is it right

Ilmselt on mul mingi metsik autojuhtimisega seotud karmavõlg. Näiteks olin eelmises elus Indias bussijuht ja põhjustasin mingi sajakonna inimese piinarikka surma. Või olin Poolas liikluspolitseinik. Anyway. Mingi põhjus peab olema, miks see kõik nii keeruline on. Luban, et vähemalt nädal aega ei tule nüüd mitte mingit autosõiduteemalist hala.

Ilmselt on mul mingi metsik autojuhtimisega seotud karmavõlg. Näiteks olin eelmises elus Indias bussijuht ja põhjustasin mingi sajakonna inimese piinarikka surma. Või olin Poolas liikluspolitseinik. Anyway. Mingi põhjus peab olema, miks see kõik nii keeruline on.

Luban, et vähemalt nädal aega ei tule nüüd mitte mingit autosõiduteemalist hala.

i want to ride my bicycle

Johannes Pirita on tänases Päevalehes kirjutanud ära peaaegu kõik selle jutu, mis minul seoses autoregistrikeskusega südamel on olnud kogu aeg. Ehk siis et see on koht, kus tuleb jala käia vähemalt viis korda ja kuhu on jala samas peaaegu võimatu saada… Ja siis ma olen täna päev otsa üritanud neile helistada, et end eksamile registreerida. … Loe edasi “i want to ride my bicycle”

Johannes Pirita on tänases Päevalehes kirjutanud ära peaaegu kõik selle jutu, mis minul seoses autoregistrikeskusega südamel on olnud kogu aeg. Ehk siis et see on koht, kus tuleb jala käia vähemalt viis korda ja kuhu on jala samas peaaegu võimatu saada…

Ja siis ma olen täna päev otsa üritanud neile helistada, et end eksamile registreerida. Telefon kutsub, keegi ei vasta. Tundide kaupa. Lõpuks küsisin üldtelefonilt, mis värk. Selgub: “Seda telefoni võetakse siis vastu, kui leti ees järjekorda pole ja teenindajal pole dokumente, mida töödelda. Tulge kohale, siis saate kindlasti registreeruda.”

Sellist Eestit ei tahtnud.

tore ja pidulik tunne

Ilm on täna lipuvärvides. Olen kodus ja küpsetan saiu. Mitte vastlakukleid, aga muid. Osa teen metsmaasikamoosiga ja osa mandlimassiga vist. Paraadi juures meeldisid mulle kõige rohkem koerad (kes pole mingid krantsid:) ja trummipoisid. Ma olin lasteaias ka trummitüdruk ja vahva tunne on sellele tagasi mõelda.

Ilm on täna lipuvärvides.

Olen kodus ja küpsetan saiu. Mitte vastlakukleid, aga muid. Osa teen metsmaasikamoosiga ja osa mandlimassiga vist.

Paraadi juures meeldisid mulle kõige rohkem koerad (kes pole mingid krantsid:) ja trummipoisid. Ma olin lasteaias ka trummitüdruk ja vahva tunne on sellele tagasi mõelda.

vaikusse valgusse puhtusse minna suudan kui ületan enda

Pärast kümmet aastat otsimist leidsin luuleraamatu, mis minu jaoks võibolla kunagi hakkab asendama Liisi Ojamaa “Lõputut juulit”. Mul on Liisi raamatust kõik luuletused peas ja nad on mulle olulised ja jäävad olulisteks, sest nad on suur osa mu suurekssaamisest… aga nad on so nineties:) Minu elu seisukohalt ja üleüldse ka. Täna(päeval) loen seega Kristiina Ehini … Loe edasi “vaikusse valgusse puhtusse minna suudan kui ületan enda”

Pärast kümmet aastat otsimist leidsin luuleraamatu, mis minu jaoks võibolla kunagi hakkab asendama Liisi Ojamaa “Lõputut juulit”. Mul on Liisi raamatust kõik luuletused peas ja nad on mulle olulised ja jäävad olulisteks, sest nad on suur osa mu suurekssaamisest… aga nad on so nineties:) Minu elu seisukohalt ja üleüldse ka.

Täna(päeval) loen seega Kristiina Ehini “Luigeluulinna”. Mulle tõesti meeldib.

Aga kui tuleb kevad, leiate te mind ikkagi Liisit lugemas. Sellest, kuidas “agulihoowides lõhnawad sirelid”. Ja et on “wihmast wõbisew linnakewad autod teras ja klaas”. Sellest ma niipea välja ei kasva. Kindlasti mitte veel sel kevadel.

kui me lendame isaga draakonil

Tallinna Tehnikaülikooli ingliskeelne nimi on alates 4. veebruarist Tallinn University of Technology. Ma vean kihla, et te ei teadnud. Võite põhikirjast üle kontrollida. Hea muidugi, et selline oluline info nagu ühe suurema ülikooli nimemuudatus avalikustatakse ainult ülikooli siselehe viimasel leheküljel. Seda ei ole isegi TTÜ veebis uudiste all kirjas. Ma pean nüüd jälle meelde tuletama, … Loe edasi “kui me lendame isaga draakonil”

Tallinna Tehnikaülikooli ingliskeelne nimi on alates 4. veebruarist Tallinn University of Technology. Ma vean kihla, et te ei teadnud. Võite põhikirjast üle kontrollida.

Hea muidugi, et selline oluline info nagu ühe suurema ülikooli nimemuudatus avalikustatakse ainult ülikooli siselehe viimasel leheküljel. Seda ei ole isegi TTÜ veebis uudiste all kirjas.

Ma pean nüüd jälle meelde tuletama, kuidas lõpetatud koolide nimemuudatusi CV-s ja ametlikes dokumentides adekvaatselt kajastatakse. Vist ikka tuleb vana nimi kirjutada?

Muidu see uus nimi meeldib mulle rohkem.

Ah, whatever, peaasi, et nad domeeninime ei muuda.

but the clock’s held 9:15 for hours

Täna olen ma Tartus ja meeletus nohus. Tartu oleks nagu kodu, aga samas ei ole mul siin kusagil olla. Tahtsin tegelikult väikestele vendadele külla minna, aga sellise nohuga ei ole küll kena lasteaiaealisi ja nooremaid väisata, nii et… Tulin Eedeni kaubanduskeskusesse*, ostsin endale kollased dressipüksid, tellisin pubist tassi teed ja tunni internetti ja panin Norah … Loe edasi “but the clock’s held 9:15 for hours”

Täna olen ma Tartus ja meeletus nohus.

Tartu oleks nagu kodu, aga samas ei ole mul siin kusagil olla. Tahtsin tegelikult väikestele vendadele külla minna, aga sellise nohuga ei ole küll kena lasteaiaealisi ja nooremaid väisata, nii et… Tulin Eedeni kaubanduskeskusesse*, ostsin endale kollased dressipüksid, tellisin pubist tassi teed ja tunni internetti ja panin Norah Jonesi kõrvaklappidesse laulma.

Tee sisse segasin Coldrexi. Alguses võtsin niisama mingit nohutabletti**, aga siis sain aru, et tegelikult ma olen veel haigem, kui ma kartsin. Vastik on kodust eemal haige olla. Tahaks lihtsalt oma voodisse, oma teki alla, mõnd Narnia-raamatut lugema. Võibolla see ongi hoopis koduigatsus, mida ma tulutult püüan Coldrexiga ravida?

Jätkuvalt ma arvan, et kui ma miljoni võidan, siis ma kõigepealt hangin endale Tartusse kodu. Mingi koha, kus ma saaks alati olla, kui tahan. Kus oleks voodi ja raamaturiiul ja muusikamängija ja hambahari ja mõned riided alati olemas ja kus kunagi kedagi teist ees ei oleks, kelle segamise hirmus ei saaks sinna suvalisel ajal sisse astuda. Ses mõttes, et ma ei taha osta mingit suvalist kinnisvara ja seda välja üürida. Ma tahan kodu.

Ainult et ma ei võida miljonit. Kui ma just miljonimängu ei lähe, aga ma ei lähe, sest ma häbenen.

Eilne värskemat sorti tartumõte oli mul see, et ma suudan Tartut hoomata. Ma tean suvalises kohas olles, kuspool asuvad teised, olulised kohad. Tallinnas ma ei tule sellega toime, sest Tallinn on suur ja mul ei ole suunataju tegelt üldse ja mul ei ole olnud 17 aastat aega harjuda ja õppida seda linna tajuma. Ma vaatasin ükspäev kaarti, et aru saada, kuidas ma saan kõige otsemini töö juurest (Ahtri tn) arsti juurde (Kaupmehe tn), seda vahet on tegelikult mingi kilomeeter ainult, aga ma suudan alati mingi meeletu ringiga minna, sest ma ei saa aru, kuspool see on.

Tartut ma võiks armastada, kui ma ei tunneks end siin nii out of place.

———————————————————–
* kaubanduskeskus või asi. Ma arvan, et tegu on Eesti esimese Parklamaailmaga. Pargi maja ette või taha, alla või peale, risti või põiki. Seda pisikest poodi ei leia parkimismonstrumi tagant üleski, st pood paistab, aga sissepääsu ei ole võimalik leida. Nutt ja hala.

** Ravimvorm ja toimeaine sisaldus: SUDAFED tabletid on ümmargused ja punast värvi. Jah, nii on kirjas sellel infolehel, mid tuleb enne tarvitamist läbi lugeda!

kui öösel pole maganud sa eilses oled siis

Ma vahetan sõiduõpetajat:P Eks meil oligi juba liiga tõsine suhe tekkimas selle senisega, tervelt kaks korda jõudsime sõitmas käia… Ma jätan vist kergelt kergemeelse mulje?:) Aga ma sain selle kahe korraga pidur-siduri selgeks tegelt, vat. Käigukangi käsitsemine oli see erimeelsus, mis me teed lahku viis. (Tüli ja pisarateta, mis on minu puhul hea saavutus.) Ta … Loe edasi “kui öösel pole maganud sa eilses oled siis”

Ma vahetan sõiduõpetajat:P

Eks meil oligi juba liiga tõsine suhe tekkimas selle senisega, tervelt kaks korda jõudsime sõitmas käia… Ma jätan vist kergelt kergemeelse mulje?:)

Aga ma sain selle kahe korraga pidur-siduri selgeks tegelt, vat. Käigukangi käsitsemine oli see erimeelsus, mis me teed lahku viis. (Tüli ja pisarateta, mis on minu puhul hea saavutus.) Ta lihtsalt arvas, et mõne teise autoga ma tohin ehk sõita nii, nagu ma sõidan, ja auto väga ei kurdagi. Nüüd ma hakkan siis seda teist autot otsima.

i am all of the above

Eileõhtune järjekord Verekeskuses pani mõtlema, et vist ikka peaks hakkama rakendama töö- ja puhkeaja seaduse paragrahvi 24 ehk siis käima verd andmas tööajast. See nõuaks üksjagu seletamist, aga ega vist keegi keelama ei hakkaks – kui muidugi mingit kiiret asja pooleli ei ole. Verekeskus on ainult kaks korda nädalas õhtuti kella 20ni lahti ja kõik … Loe edasi “i am all of the above”

Eileõhtune järjekord Verekeskuses pani mõtlema, et vist ikka peaks hakkama rakendama töö- ja puhkeaja seaduse paragrahvi 24 ehk siis käima verd andmas tööajast. See nõuaks üksjagu seletamist, aga ega vist keegi keelama ei hakkaks – kui muidugi mingit kiiret asja pooleli ei ole.

Verekeskus on ainult kaks korda nädalas õhtuti kella 20ni lahti ja kõik muidugi kasutavad seda aega. Ilmselt mingi kella 2 ajal päeval valitseb seal täielik tühjus. Ja siis eile me saime Deviliga järjekorranumbrid 121 ja 122 (seda siis 10 minutit enne sulgemist, kui me olime protseduuri lõpetanud) ja tädi kurtis, et rekordpäev ja jube kiire on. Pakid olid ka peaaegu kõik otsas:)

Igatahes on Eestis doonoreid umbes poole vähem kui vaja oleks (vt. ka verekeskuse statistikat), nii et ma arvan küll, et trükkige see §24 välja, kui vaja, ja minge astuge läbi mõni päev. Kui tervis vähegi kannatab muidugi.

e che sospiri la libertà

Päris mitu aastat on mind vaevanud see küsimus, et kas filmi “Noorus on ilus aeg” (“Lust och fägring stor”) muusika hulgas on tõesti Händeli “Lascia ch’io pianga”. Sest noh, ma kuulsin seda Händelit uuesti alles aastaid pärast filmi nägemist ja polnud kindel, kas mul on õigesti meeles. Aga nüüd ma leidsin Ekspressi telekavast filmi originaalpealkirja … Loe edasi “e che sospiri la libertà”

Päris mitu aastat on mind vaevanud see küsimus, et kas filmi “Noorus on ilus aeg” (“Lust och fägring stor”) muusika hulgas on tõesti Händeli “Lascia ch’io pianga”. Sest noh, ma kuulsin seda Händelit uuesti alles aastaid pärast filmi nägemist ja polnud kindel, kas mul on õigesti meeles. Aga nüüd ma leidsin Ekspressi telekavast filmi originaalpealkirja (tõsi küll, seal oli viga sees ja just selles ainsas rootsikeelses sõnas, mis mulle võõras oli:P) ja tegin paar päringut ja näe, ongi.

Filmi tasub vaadata, kes veel näinud ei ole.

lähme sõidame kogu öö on veel ees

Publiku nõudmisel tänased teabeminutid: miks enne pidur ja siis sidur? (Info on kogutud läbi aastate erinevatelt sõiduõpetajatelt ja esitatud ilma igasuguse irooniata. Samas tundke end vabalt ja vaielge vastu, kui oskate või tuju on.) Esiteks: siduri peal ei tohi ilmaasjata tallata. Sidur kulub iga kord, kui teda vajutada. Seega kõigepealt pidurda, siis mõtle, kas üldse … Loe edasi “lähme sõidame kogu öö on veel ees”

Publiku nõudmisel tänased teabeminutid: miks enne pidur ja siis sidur?

(Info on kogutud läbi aastate erinevatelt sõiduõpetajatelt ja esitatud ilma igasuguse irooniata. Samas tundke end vabalt ja vaielge vastu, kui oskate või tuju on.)

Esiteks: siduri peal ei tohi ilmaasjata tallata. Sidur kulub iga kord, kui teda vajutada. Seega kõigepealt pidurda, siis mõtle, kas üldse on vaja sidurdada. Mitte nii, et sidur alla ja siis pidurdame ja siis vahetame lõpuks käiku ka, kui juhtub vaja olema.

Teiseks: nii ka ei tohi, et kõigepealt sidur alla, siis käik välja, siis sidur vabaks (et ei tallaks liigselt ja pole ju mõtet ka enam) ja siis on pidurdamiseks aega küll. Ehkki minu meelest on nii suht mõnus teha. Aga näe, vabakäiguga sõitmine ei ole ohutu. Auto pole juhitav. Libedaga ei tohi kohe kindlasti niiviisi teha ja ka muidu tuleks mõelda sellele, mis saab, kui ootamatult mingi ohtlik olukord tekib, näiteks kui keegi tagant hooga tuleb ja sisse kipub sõitma.

Mina tegin oma lähikonnas rahvaküsitluse ükspäev ja ei leidnud ühtegi naisterahvast, kes enne pidurit vajutaks. Mehed mõned ikka olid. Kokkuvõtteks: juhiluba ma enne pensioniiga ilmselt ei saa, aga kui saan, siis sõidan nagu vanem mees!

shiny happy people

Kas keegi on aru saanud, mis saab elektroonilise kuukaardi kasutuselevõtul neist bussidest, kus juht ukse peal kõigi sisenejate pileteid kontrollib? Muidu hakkab ju olema nii, et kui kontroll tuleb, siis näitad talle pileti asemel ID-kaarti ja tema kontrollib isikukoodi järgi, kas sul pilet on. Aga kas meie bussis (ja näiteks kõigis ekspressides) tekib nüüd ukse … Loe edasi “shiny happy people”

Kas keegi on aru saanud, mis saab elektroonilise kuukaardi kasutuselevõtul neist bussidest, kus juht ukse peal kõigi sisenejate pileteid kontrollib? Muidu hakkab ju olema nii, et kui kontroll tuleb, siis näitad talle pileti asemel ID-kaarti ja tema kontrollib isikukoodi järgi, kas sul pilet on. Aga kas meie bussis (ja näiteks kõigis ekspressides) tekib nüüd ukse peale kümneminutine saba igas peatuses, et bussijuht saaks kõigi sisenejate isikukoodid kuhugi sisse toksida? Või mis värk on?

my head speaks a language i don’t understand

Ma olen vahel näinud selliseid unenägusid, kus mul on auto ja ma ei mäleta, kuhu ma selle parkinud olen ja otsin seda siis mööda linna taga. Öö otsa. Aga eile oli selline autounenägu, mida võib vist luupainajaks nimetada. Oli nii, et mu emal oli auto ja ta ei tahtnud seda ise juhtida ja siis mina … Loe edasi “my head speaks a language i don’t understand”

Ma olen vahel näinud selliseid unenägusid, kus mul on auto ja ma ei mäleta, kuhu ma selle parkinud olen ja otsin seda siis mööda linna taga. Öö otsa. Aga eile oli selline autounenägu, mida võib vist luupainajaks nimetada. Oli nii, et mu emal oli auto ja ta ei tahtnud seda ise juhtida ja siis mina pidin seda tegema ja asusin õhinal asja kallale, sest ma ju oskan autot juhtida:) Aga kõik asjad olid valesti. Juhiiste oli liiga kaugel taga ja ei käinud ettepoole ja ma ei ulatunud pedaalideni. Üldse oli parempoolse rooliga auto:) Peeglid näitasid kuhugi metsa ja reguleerida ei andnud. Ühtegi liiklusmärki ei olnud. Kogu aeg tulid teised autod keset teed vastu ja ma sain aru, et ma sõidan ühesuunalise liiklusega tänavatel vastassuunas. Jube hirm oli ja ma muudkui mõtlesin, et millal ma ometi kohale jõuan (ma muide ei teadnud, kuhu ma sõitma pean, ja mingi täiesti võõras linn oli), aga ikka ei jõudnud ja pidi edasi sõitma. Ja nii terve öö:(

Öelge veel, et see sõiduõppimine on mu närvikava terveks jätnud:P

(muidu mul läheb nii, et ma olin sunnitud sõiduõpetajat vahetama ja uus ei lase mind enne eksamile, kui ma hakkan käiku vahetama nii, et kuulda ei ole, ja harjun vajutama pidurit enne kui sidurit. mis tähendab ilmselt, et mitte kunagi.)

see kõik mis ei tapa tuult mu purjedele annab

On olemas see uute teksaste tunne – kui saad kanda pükse, mis pole veel kordagi pesus käinud, täiesti teistmoodi on need ju jalas. (Kuigi teksatootjad soovitavad esimese asjana pesta, et siis pidid püksid paremini vastu pidama, aga ma olen nõus uute teksaste tunde nimel ohverdama kuni 6 kuud oma pükste elueast). Ja siis on olemas … Loe edasi “see kõik mis ei tapa tuult mu purjedele annab”

On olemas see uute teksaste tunne – kui saad kanda pükse, mis pole veel kordagi pesus käinud, täiesti teistmoodi on need ju jalas. (Kuigi teksatootjad soovitavad esimese asjana pesta, et siis pidid püksid paremini vastu pidama, aga ma olen nõus uute teksaste tunde nimel ohverdama kuni 6 kuud oma pükste elueast).

Ja siis on olemas uue plaadi tunne. Kui ostad plaadi, sest sulle meeldib see esitaja või sulle meeldib mõni konkreetne lugu sealt albumilt – noh, kõiki lugusid enamasti ju ei tea ette. Ja siis hakkad kuulama. Esimesel korral panedki tähele ainult neid lugusid, mille pärast plaadi ostsid. Võibolla teisi isegi ei kuula alguses, vajutad muudkui forward nuppu. Siis lased juba teisi lugusid ka, aga need tunduvad kõik nats ühesugused ja mitte nii head, kui need, mida enne teadsid. Aga pikapeale tuleb see hetk, kus kõik lood on juba tuttavad ja saad aru, millised sulle tegelikult kõige rohkem meeldivad. Jõuad teksti kuulata ja mõnele ümised kaasa.

Pool aastat hiljem sama plaati riiulist võttes võib olla väga hea, aga seda uue plaadi tunnet ei saa enam kunagi tagasi.

maybe i’m guilty

Kas see blogikommentaaridesse spämmi postitamine käib mingite robotitega või teeb keegi seda käsitsi? Jubedalt on ära tüüdanud. Kuhugi mitme kuu vanuste postide külge pannakse, et ma tähele ei paneks, aga ma ikka leian üles:) Kas ma saan mingeid IP-sid kuidagi ära blokeerida või mis ma tegema pean, et nad järele jätaks, ah?

Kas see blogikommentaaridesse spämmi postitamine käib mingite robotitega või teeb keegi seda käsitsi? Jubedalt on ära tüüdanud. Kuhugi mitme kuu vanuste postide külge pannakse, et ma tähele ei paneks, aga ma ikka leian üles:) Kas ma saan mingeid IP-sid kuidagi ära blokeerida või mis ma tegema pean, et nad järele jätaks, ah?

me koos me koos all noore kahvatu kuu

Eile õhtul, kui ma laulmast koju tulin, oli taevas selge. Miks ta ei oleks võinud selge ja tähti täis olla seal Võrtsjärve ääres reede ja laupäeva öösel, sellest ma ei saanudki aru. Aga noh. Ma vaatasin Orioni, juba mitmendat korda viimase kuu aja jooksul või nii, ja mõtlesin, et ma ei ole varem elus eriti … Loe edasi “me koos me koos all noore kahvatu kuu”

Eile õhtul, kui ma laulmast koju tulin, oli taevas selge. Miks ta ei oleks võinud selge ja tähti täis olla seal Võrtsjärve ääres reede ja laupäeva öösel, sellest ma ei saanudki aru. Aga noh. Ma vaatasin Orioni, juba mitmendat korda viimase kuu aja jooksul või nii, ja mõtlesin, et ma ei ole varem elus eriti Orioni üldse näinud. Tartus ei ole Orioni. Tartus oli Väike Vanker, täpselt meie õue kohal, keeras end ainult aastaajale vastavalt natuke ringi. Aga nüüd on Tartu maantee kohal Orion ja õhtul koju tulles jääb see paremat kätt ja sirab kenasti.

Kodus mängisin tähekaardiga. Meil on selline mõnus tähekaart, mitme kettaga, mida saab pöörata ja siis vaadata, kuidas tähed Eestis tõusevad ja loojuvad ja kuidas kellaajad ja aastajad ringi käivad, selline suht filosoofiline värk. Töötab väga hästi. Ma tean nüüd, et praegusel ajal, veebruari keskel, tõuseb Orion juba kella nelja ajal õhtul (nojah, aga siis ei ole veel pime ja me ei näe) ja loojub kell kolm öösel. Selline lugu siis.

Ma arvan, et Orion on mu uus lemmiktähtkuju.

ma olen kuul

Mu juuksur rääkis, kuidas ta filmides näitlejate soenguid vaatab. Vahel muud ei vaatagi. Trammis ja tänaval vaatab vähem – ainult siis, kui ilusal inimesel on kole soeng, paneb tähele. Sellest ajast, kui ma hakkasin kampsunit kuduma, vaatan mina inimeste kampsuneid. Et mis kude ja kuidas kokku õmmeldud ja nii. Jube põnev on. Aga tegelikult ei … Loe edasi “ma olen kuul”

Mu juuksur rääkis, kuidas ta filmides näitlejate soenguid vaatab. Vahel muud ei vaatagi. Trammis ja tänaval vaatab vähem – ainult siis, kui ilusal inimesel on kole soeng, paneb tähele.

Sellest ajast, kui ma hakkasin kampsunit kuduma, vaatan mina inimeste kampsuneid. Et mis kude ja kuidas kokku õmmeldud ja nii. Jube põnev on. Aga tegelikult ei peaks tööajast sellist asja tegema, sest ma pean hoopis kuulama, mida need inimesed mulle räägivad, mitte vaatama, mis neil seljas on:)

Minu professionaalne kretinism avaldub põhiliselt selles, kuidas ma räägin. Riskihaldus ja projektijuhtimine ees ja taga. Muidu ei pane tähelegi, aga kui ma uude seltskonda satun (nagu nüüd viimati nädalavahetusel), siis teevad inimesed mu sõnakasutuse kohta märkusi. Enamasti vist mitte kiitvaid. Kõige hullem on see, et mida rohkem ma joonud olen, seda hullemaks läheb – sõnu “elimineerima” ja “jätkusuutlik” ma kaine peaga tegelikult ei kasutagi:)

aga laulu jätta ma ei saa ei saa

Jupile tänud pulgakommivihje eest. Üle ootuste lõbus oli;) Hommikusöögi kõrvale sai Smilersit ja Võrtsjärvel andis uisutada küll, ehkki jää ei olnud just nii väga sile kogu aeg ja lume alt ei saanud aru, millal täpselt ta ei ole sile:) Me kukkusime mõned korrad. Ja kalamehe lähedal hakkas jää ragisema ja me kartsime ja tulime tagasi. … Loe edasi “aga laulu jätta ma ei saa ei saa”

Jupile tänud pulgakommivihje eest. Üle ootuste lõbus oli;)

Hommikusöögi kõrvale sai Smilersit ja Võrtsjärvel andis uisutada küll, ehkki jää ei olnud just nii väga sile kogu aeg ja lume alt ei saanud aru, millal täpselt ta ei ole sile:) Me kukkusime mõned korrad. Ja kalamehe lähedal hakkas jää ragisema ja me kartsime ja tulime tagasi.

Me muidugi laulsime. Pilli saatel ja maki saatel ja filmi saatel ja a cappella, igat moodi, ühel häälel ja mitmel. Kui ma iganädalaste kooriproovideta veel suudaksin elada, siis kooripidudeta küll ei suudaks – sellest ajast, kui ma muudele laulmisega pidudele ei satu… Ja, mis seal salata, viisipidav seltskond on boonuseks.

Vahel ma tahaks kirjutada asju ja siis ma ei saa, sest ma ei tea, kes siin lugemas käib. Inimesed on ka nii tobedad. Igasugused vanad tuttavad siis. Nad teevad kõik aeg näo, et nad ei loe mu blogi ja ei tea, et see on olemaski – ja ühel hetkel tuleb välja, et tegelt nad on kogu aeg lugenud. No misjaoks see tsirkus?

but if you’re still sad you can reach me online

Ma olen, eks ole, korduvalt maininud, kuidas ma stiilipidudega toime ei tule? Nüüd mul on jälle nõu vaja. Teema: 10-aastase sünnipäev. Ma võin endale punupatsid teha:) Aga veel?

Ma olen, eks ole, korduvalt maininud, kuidas ma stiilipidudega toime ei tule? Nüüd mul on jälle nõu vaja. Teema: 10-aastase sünnipäev. Ma võin endale punupatsid teha:) Aga veel?

livin’ la vida loca

Mul on täna nii hea tuju ja hea olla, sest * me kolisime tööl uude tuppa ja mul on nüüd valgust, õhku ja seltsi * mul on täna esimest päeva omakootud kampsun seljas * pop3 sai jälle tööle * ma lähen õhtul emmega uisutama * ma lähen homme mudalaagrisse ja seal saab ka uisutada * … Loe edasi “livin’ la vida loca”

Mul on täna nii hea tuju ja hea olla, sest
* me kolisime tööl uude tuppa ja mul on nüüd valgust, õhku ja seltsi
* mul on täna esimest päeva omakootud kampsun seljas
* pop3 sai jälle tööle
* ma lähen õhtul emmega uisutama
* ma lähen homme mudalaagrisse ja seal saab ka uisutada
* päike paistab
* Sampo lauakalendri veebruarikuu pilt on nii-nii ilus
* töö edeneb
* Farmers Market mängib ja keegi ei kurda
* Soome eurolaul kõlab nagu Abba meets Ooperifantoom
* siin on seina peal selline kleepuv teadetetahvel, millest ma olen eluaeg unistanud

tuuled tulid tali on käes

Viimastel päevadel on mul üle väga pika aja jälle tuju muusikat osta. See võib pankrotti ajada:) Eile ostsin näiteks kolm plaati: Hedvig Hansoni “Tule mu juurde” (mulle NII meeldivad Hedvigi eestikeelsed laulud!), Smilersi “Ainult unustamiseks” (ma ei kavatsegi põhjendada;)) ja “Kaotajate” soundtracki (siiski, kuigi ma arvasin, et see ei meeldi mulle, aga ta ükspäev hakkas … Loe edasi “tuuled tulid tali on käes”

Viimastel päevadel on mul üle väga pika aja jälle tuju muusikat osta. See võib pankrotti ajada:) Eile ostsin näiteks kolm plaati: Hedvig Hansoni “Tule mu juurde” (mulle NII meeldivad Hedvigi eestikeelsed laulud!), Smilersi “Ainult unustamiseks” (ma ei kavatsegi põhjendada;)) ja “Kaotajate” soundtracki (siiski, kuigi ma arvasin, et see ei meeldi mulle, aga ta ükspäev hakkas meeldima). Homme ostan kardetavasti Dagö albumi või paar. Ja siis ma ikka veel ei ole Robbie Williamsini jõudnud, aga selle eest ma ei raatsi küll täishinda maksta…

Mul põhimõtteid muidu peaaegu ei olegi, aga on kaks asja, mida ma lihtsalt ei suuda teha: autoga punase tule alt läbi sõita ja eesti muusikat varastada. Ülejäänud on ikka nii, et ma arvan, et ei peaks, aga vahel ikka teen. Kuigi süda valutab.

Mida teie mitte kunagi ei tee, kuigi võimalus ja vahel ka vajadus on?

egäl puul om miil jo hää

Ma kasutan vahel imelikke väljendeid – selliseid, mille olemasolusse ma tegelikult ei usu, aga kõik kasutavad. Ma siis löön kaasa, aga iga kord on veider tunne, et äkki ei peaks. Näiteks “välja tulema” – et kui keegi on puhkusel, siis ta tuleb lõpuks välja. Mismoodi välja? Tuleb tagasi või lihtsalt tuleb. Ta ei ole isegi … Loe edasi “egäl puul om miil jo hää”

Ma kasutan vahel imelikke väljendeid – selliseid, mille olemasolusse ma tegelikult ei usu, aga kõik kasutavad. Ma siis löön kaasa, aga iga kord on veider tunne, et äkki ei peaks. Näiteks “välja tulema” – et kui keegi on puhkusel, siis ta tuleb lõpuks välja. Mismoodi välja? Tuleb tagasi või lihtsalt tuleb. Ta ei ole isegi puhkuse sees mitte!

Autoga sõites olen ma enamasti kaardilugeja ja siis ma räägin juhile, kuhu peale tuleb pöörata ja üle millise koha sõita. Ikka et ära keera Varssavi peale ja lähme üle Bialystoki. Kuigi tegelikult võiks valida, kas sõita Varssavi poole või minna Bialystoki kaudu, eks.

Ja siis on veel muidugi meie firma põhiväljendid – “lähen klienti, olen kliendis, tulen kliendist.” Kas mujal ka nii räägitakse?

i love you you pay my rent

Ma söön praetud maksa sibulaga ja see meenutab mulle Viplala raamatut. Seal olid need vanapreilid, kes ei julenud enam kunagi süüa praetud maksa sibulaga, kuna arst väitis, et nad just selle pärast näevad pisikesi mehikesi. Ja seal oli koeraksmuudetud ülemuse proua, kes sõi alati kana ja vaatas televiisorit, kui mees komandeeringus oli. Vat mina peaaegu … Loe edasi “i love you you pay my rent”

Ma söön praetud maksa sibulaga ja see meenutab mulle Viplala raamatut. Seal olid need vanapreilid, kes ei julenud enam kunagi süüa praetud maksa sibulaga, kuna arst väitis, et nad just selle pärast näevad pisikesi mehikesi. Ja seal oli koeraksmuudetud ülemuse proua, kes sõi alati kana ja vaatas televiisorit, kui mees komandeeringus oli. Vat mina peaaegu alati söön praetud maksa sibulaga, kui mees komandeeringus on:)

Rubriigist “mida teha, kui koosolekul on igav” – oskad sa joonistada oma kodumaja? Tead, mitu akent ja mitu ust, kuidas nad omavahel proportsioonis ja paigutatud on? Kui terav on katuseviil ja kas korsten paistab igast küljest? Minul on väga keeruline maja. Lõpuks ma sain kõik neli külge kahemõõtmelisena paberile (ruumilisust ärge minult oodake never ever), aga kahtlused jäid. Kas eesukse ülemine serv on kõrgemal või madalamal kui elutoa suure akna ülemine serv? Kas köögis on üks suur aken või kolm väiksemat? Kui suur osa terrassist jääb tänava poolt vaadates varju? Ma arvasin, et ma tean! Aga näe.

Mulle ikkagi meeldis väga see Doris Lessingi raamat “Mara and Dann”, kus lapsi õpetati mängu abil. “What did you see?” Laps rääkis, mida ta teinud ja näinud oli ja vanemad või õpetaja küsisid küsimusi. Kui küsimusele vastuse leidsid, olid juba midagi õppinud. Pisemate lastega räägiti sellest, mida nad nägid, suurematega ka sellest, mida nad seejuures mõtlesid, miks nad nii mõtlesid, kas nad on kindlad, et nii on õige. Koolis mängiti terve klassiga korraga ja mõeldi selle üle, miks üks laps näeb asju teisiti kui teine. Nii nad õppisidki. Võluv. Mulle on räägitud, et waldorfpedagoogika sel põhimõttel töötabki. Mis seletab, miks waldorfpedagoogika ei tööta:P noh, küllap ta töötab kuhugimaale ilusti, aga katsuge nüüd ise ette kujutada Ivar Tammeraidu kahesajasele audikale sel meetodil matemaatilist analüüsi õpetamas;)

Aga jah, mulle meeldis hoopis see, kuidas selle mängu mängimine pani inimese asju tähele panema. Mida iganes sa nägid, sa jätsid selle meelde, sest alati võidi selle kohta hiljem küsida. Detailid olid olulised. “Ma nägin lindu.” – “Milline see lind oli?” – “Must-valge ja kollase nokaga.” – “Mis kujuga see nokk oli? Mis sa arvad, miks sellel linnul sellise kujuga nokk on?” Pärast märkasid need inimesed asju ilma sellele mõtlemata. Nemad suudaksid küll minu maja üles joonistada. Tulevikuinimesed. Järgmise (või ka kaugema) jääaja järgsest ajast.

Tammeraiu juurde tagasi tulles, ega ma poleks analüüsi loengus eriti viitsinud tähele panna, kui ma poleks teadnud, et ta võib iga hetk mul käskida oma lause lõpetada:P Waldorfpedagoog ikkagi?

and we were never holding back

Noh, ja üldse. Ma lugesin läbi kõik eelmise nädala Postimehed ja kustutasin maha vahepeal saabunud spämmi ja pakkisin lahti kõik asjad ja puhastasin ära triikraua ja pesin-triikisin ära kõik pesu ja pesin puhtaks kõik nõud ja tegin endale kogumishoiuse ja viskasin ära ribadeks kulunud lemmiksärgi (kust ma küll uue nii hea saan?) ja panin homseks … Loe edasi “and we were never holding back”

Noh, ja üldse. Ma lugesin läbi kõik eelmise nädala Postimehed ja kustutasin maha vahepeal saabunud spämmi ja pakkisin lahti kõik asjad ja puhastasin ära triikraua ja pesin-triikisin ära kõik pesu ja pesin puhtaks kõik nõud ja tegin endale kogumishoiuse ja viskasin ära ribadeks kulunud lemmiksärgi (kust ma küll uue nii hea saan?) ja panin homseks juuksuriaja ja suhtlesin Stockmanni klienditeenindusega (ma olen mingi anomaalia, sest ma saan neilt järjekindlalt posti aadressil, mida nende andmebaasis minu nime taga juba pool aastat ei ole) ja vaatasin laulukarusselli-sabrinatteismelistnõida-allymcbeali-seksijalinna ja siis see kampsunikaelus ja… midagi oli nagu veel. Selline pühapäev siis. Nüüd on hea tunne – nagu oleks midagi ära teinud:)

Lund sadas. Käisin möödaminnes keldris oma jalgratast silitamas. Ma arvan, ta tahab õue. On olemas mingi raamat pealkirjaga “Jalgrataste talveuni”, eksju?

Ma tahaks, et oleks aprillikuu ja väljas kuiv ja et ma saaks sõita rulluiskudega, et PSB mängiks kõrvaklappides ja et dressipluusi väel oleks täpselt paras olla, ei külm ega palav. Et linnud laulaksid (kuigi seda ma kuuleks ainult kahe laulu vahel) ja tuul oleks õige lõhnaga. Õhtul koju minnes oleks juba külm. Aga tennistega saaks minna.

et mõelda mõtteid millel mõte on sees

Ah, ja siis muidugi oli lõpuks nii kevad, et ma ei tahagi tänavu enam talve. Aitab ka juba, või kuidas? Eile lõuna ajal oli Velka Lomnicas kümme kraadi sooja, linnud laulsid ja päike hakkas peale. Ja siis veel see, et ma olen viimase nädala jooksul mõelnud rekordiliselt suure arvu täiesti uusi mõtteid. Just neid, millest … Loe edasi “et mõelda mõtteid millel mõte on sees”

Ah, ja siis muidugi oli lõpuks nii kevad, et ma ei tahagi tänavu enam talve. Aitab ka juba, või kuidas? Eile lõuna ajal oli Velka Lomnicas kümme kraadi sooja, linnud laulsid ja päike hakkas peale.

Ja siis veel see, et ma olen viimase nädala jooksul mõelnud rekordiliselt suure arvu täiesti uusi mõtteid. Just neid, millest ma olen juba pikalt puudust tundnud.

maailm kuhugi ei kao

Jah, mul OLI Slovakkias tore. Järele mõeldes mul ei olegi elus kunagi enne nii toredat puhkust olnud. Lund oli, kuigi üsna napilt saime jaole, põmtselt võiks öelda, et tundide mäng:) Viimasel päeval olid järsud nõlvad juba täitsa porised, aga siis ma võtsin laua ja lustisin sellega laugemate kohtade peal. Ma oskan nüüd mõlemat kanti sõita, … Loe edasi “maailm kuhugi ei kao”

Jah, mul OLI Slovakkias tore. Järele mõeldes mul ei olegi elus kunagi enne nii toredat puhkust olnud.

Lund oli, kuigi üsna napilt saime jaole, põmtselt võiks öelda, et tundide mäng:) Viimasel päeval olid järsud nõlvad juba täitsa porised, aga siis ma võtsin laua ja lustisin sellega laugemate kohtade peal. Ma oskan nüüd mõlemat kanti sõita, peaaegu nagu päris! Ainult sirgest seljast ja efektist jääb puudu. Ma arvan, ma ostan endale laua, kui ma aega saan.

Me käisime kolmel mäel, paremusjärjestus oleks selline:
1. Jasna (siin ja edaspidi ma ei viitsi neid slovaki ja poola tähti leiutada, andke andeks, kui võite) – kõige suurem, mituteist nõlva ja mitu tõstukit. Liiga palju eestlasi samas, umbes nagu laulupeol:) Aga seal oli kõvasti ruumi poolalgaja lumelauduri jaoks.
2. Štrbske Pleso – teised kiitsid seda kõvasti, aga mulle tuiskas kõrgel lumi näkku ja ma ei saanud seal sõita ja sõitsin ainult madalal ja siis nii äge ei olnud, aga paha ka polnud.
3. Tatranska Lomnica – see oli hullult kõrge küll, aga ainult üks nõlv oli lahti ja see oli liiga lühike ja lauge ja jääs. Siis me sõitsime seda nõlva mööda, mis oli kinni, ehk siis pooleteise meetri sügavuses lumes:P Järgmine kord ma võtan sinna bernhardiini kaasa, kes mind välja kaevab, siis võib isegi lõbus olla. Tegelikult siiski mitte, sest selle lume sees oli palju kive ootamatutes kohtades.

Põhiliselt olid ikkagi inimesed. Ma olen otsinud ja otsinud juba aastaid, aga ei ole olemas teisi selliseid kui minu klassivennad. Seda ei saa isegi seletada kuidagi. We go a long way back ja see tähendab palju.

Mis ei tähenda, et ma iga päev neid uutmoodi ei näeks. Kui palju õieti võib ühes inimeses peidus olla?

Ja muusika. Mul oli meelest ära läinud, mis tunne on sõita kell neli hommikul kallite sõpradega koos läbi võõra linna, autoraadio põhjas, ja üürata kaasa We are the Championsi. Või Smilersit või Terminaatorit (ähh, ja ma ei õppinud kuni lõpuni neil vahet tegema:P noh, välja arvatud igivanad lood, neid ma lihtsalt tean). Kuigi aastad on läinud, sind armastan ma, kuid ei ulatu sinuni…

Poola on kuidagi väiksemaks jäänud, kui ta oli. Või olen ma ise kasvanud? Ring ümber Varssavi (üle Ostrow Mazowiecki ja Grojeci) tuleb järgmine kord ilmselt juba une pealt ja teeäärse söögikoha menüüst suutsin bussikaaslaste rõõmuks kaks kolmandikku ära tõlkida. Sos grzybowy. Jajecnica. Flaki. Bogracz. Ja muidugi surematud pierogi so miesem:P Ise võtsin frytki ja herbata, vanade aegade mälestuseks. Hea siiski, et enam hääletama ei pea. Aga ausõna, ma õpin kord poola keele päriselt selgeks. Kui ma selleks ka Poola elama pean minema.

Tagasiteel ei tahtnud lätlased meid oma riiki sisse lasta. Hiljem Mäos lugesin lehest, et neil olevat olnud valitsuskriis ja et kahtlustatakse mingeid konstruktsioonivigu riigi alustalades. Loodetavasti need kolm templit, mis me roosa paberi peale kogusime, aitavad neil üles ehitada uue, parema Läti.

Hommikud olid mu lemmikud. Ma tahaks kõiki oma päevi alustada nii, et kui ma kell pool kaheksa tõusen, paistab päike aknast sisse ja peeglisse vaadates saab mõelda, et täna mul veab. Et päeva esimene lugu automakist määraks päeva meeleolu (aga siis ma ei alustaks kojusõitu “Keelatud maaga” – hmm, äkki asi ikkagi ei olnud Läti valitsuskriisis?) ja et kõigil inimestel ümberringi oleks ka ärkamisest peale hea päev.