morning has broken like the first morning

Sellepärast ma käingi juba mitu kuud ilma walkmanita. Ja, noh, selleks ka muidugi, et mitte auto alla jääda – mina juba ei saa üle Toomemäe tööle kõndida… Aga linnud hakkavad praegusel ajal millalgi ebainimlikult vara akna taga õunapuu otsas laulma. Mul laulab üks metsvint juba mitmendat hommikut järjest, kusjuures ta laulab natuke veidralt, mitte nii, … Loe edasi “morning has broken like the first morning”

Sellepärast ma käingi juba mitu kuud ilma walkmanita. Ja, noh, selleks ka muidugi, et mitte auto alla jääda – mina juba ei saa üle Toomemäe tööle kõndida… Aga linnud hakkavad praegusel ajal millalgi ebainimlikult vara akna taga õunapuu otsas laulma. Mul laulab üks metsvint juba mitmendat hommikut järjest, kusjuures ta laulab natuke veidralt, mitte nii, nagu vanaema juures maal. Rikutud linnalind. Või võibolla on see hoopis kuldnokk, kes matkib metsvinti. Olid need ikka kuldnokad, kes osavalt matkida oskasid?

it used to be my playground

Mina ju tahaks ka teada oma Pantone sünnipäevavärvi, aga neil on just minu sünnipäevakuu puudu. Pole aus. Viimastel päevadel on üldse kuidagi nii läinud, et kogu maailm ajab minuga kiusu. Aitab kah äkki juba? Link oli muidu Kaimarilt. Kas ma tunnen kedagi, kes on käinud Bosnia-Hertsegoviinas? Peale Denisi, kes sealt lapsena sõja ajal põgenes ja … Loe edasi “it used to be my playground”

Mina ju tahaks ka teada oma Pantone sünnipäevavärvi, aga neil on just minu sünnipäevakuu puudu. Pole aus. Viimastel päevadel on üldse kuidagi nii läinud, et kogu maailm ajab minuga kiusu. Aitab kah äkki juba?

Link oli muidu Kaimarilt.

Kas ma tunnen kedagi, kes on käinud Bosnia-Hertsegoviinas? Peale Denisi, kes sealt lapsena sõja ajal põgenes ja kümme aastat hiljem rootslasi oma idaeuroopa suhtumisega hulluks ajas, ja Antoni, kes elab Horvaatias ja pole seetõttu sugugi objektiivne (kas on üldse olemas inimesi, kes oleks oma naabrite suhtes objektiivsed? ma olen, eksju, rääkinud, kuidas ma Rumeeniast Serbiasse hääletasin ja mida arvasid sellest loost rumeenlased ja mida serblased?)

Nii palju küsimärke täna. Ongi selline päev.

see how they run

Meie bussiga sõidab tihti üks noor tüdruk lapsevankriga. Laps on ka noor, mullusügisene vist. See tüdruk on alati kole tõsine ja ma alati mõtlen teda vaadates, et ta ei ole vist üldse rahul oma elu ja emarolliga. Ja et ta on vist ikka liiga noor. Aga täna nad olid jälle bussis ja ma nägin esimest … Loe edasi “see how they run”

Meie bussiga sõidab tihti üks noor tüdruk lapsevankriga. Laps on ka noor, mullusügisene vist. See tüdruk on alati kole tõsine ja ma alati mõtlen teda vaadates, et ta ei ole vist üldse rahul oma elu ja emarolliga. Ja et ta on vist ikka liiga noor.

Aga täna nad olid jälle bussis ja ma nägin esimest korda, kuidas tüdruk oma lapsele naeratas. Laps vist tegi vankris mingeid trikke, sest terve tee noor emme muudkui vaatas ja muigas ja naeris ja säras. Ta ei olnud järsku üldse enam see noor õnnetu plika, oli täitsa ema ja väga ilus. Armas.

picture yourself on a train in a station

Europaquiz on mu lõplikult ära tüüdanud. Okei, ma suutsin end esimese 3000 hulka trügida… aga see liidukujuliseks äranüsitud Euroopa ei meeldi mulle. Asjad lihtsalt ei käi nii, et kaart lõpeb Ungari ja Sloveeniaga ära ja et ŠŠveitsi asemel on auk.

Ja mulle ei meeldi, et nad väidavad, nagu oleks Mary M. Dodge’i raamatu kohaselt selle poisikese nimi, kes sõrme tammi sisse pistis ja sellega umbes kogu Hollandi päästis, olnud Hans Brinker. Lähemalt saab kogu selle müüdi kohta lugeda siit.

Aga “Hõbeuisud” ise on lugemist väärt ja muuhulgas ka veebis olemas kogu täiega. Nautigem.

varför inte jag skulle få ha mitt tivoli kvar

Vocal Sixi juures oli kõige mõnusam see, kui nad rootsi keeles laulsid. Aga ka ülejäänu oli väga hea. Rootsi keelega ja muude rootsi asjadega on mul selline imelik armastuse-vihkamise suhe. Ma pean mõtlema, kas ma suudan selle olemuse ja juured (niivõrd, kuivõrd need on 2001. aasta kevades) oma raamatusse sisse kirjutada.

Vocal Sixi juures oli kõige mõnusam see, kui nad rootsi keeles laulsid. Aga ka ülejäänu oli väga hea.

Rootsi keelega ja muude rootsi asjadega on mul selline imelik armastuse-vihkamise suhe. Ma pean mõtlema, kas ma suudan selle olemuse ja juured (niivõrd, kuivõrd need on 2001. aasta kevades) oma raamatusse sisse kirjutada.

väike tüdruk tantsib

Käisin Keelatud Metsas rattaga sõitmas. Ei, selles metsas ei ole kentaure, ükssarvikuid, hiiglasi ega üleelusuuruses ämblikke. Keelatud on ta selle poolest, et sildid väidavad sealviibimise keelatuks ja karistatavaks. Eelnevast tulenevalt on seal üsna rahulik olla. Täna nägin näiteks ainult ühtteist inimest – kaks jalutasid koeraga, kolm püüdsid kala, kolm jõid õlut, kolm sõitsid rattaga. Noh, … Loe edasi “väike tüdruk tantsib”

Käisin Keelatud Metsas rattaga sõitmas. Ei, selles metsas ei ole kentaure, ükssarvikuid, hiiglasi ega üleelusuuruses ämblikke. Keelatud on ta selle poolest, et sildid väidavad sealviibimise keelatuks ja karistatavaks. Eelnevast tulenevalt on seal üsna rahulik olla. Täna nägin näiteks ainult ühtteist inimest – kaks jalutasid koeraga, kolm püüdsid kala, kolm jõid õlut, kolm sõitsid rattaga. Noh, ja siis ma ise. Pirita rattateega ei anna võrreldagi. Keegi ei trügi, kõik hoiduvad veidi eemale ja vaatavad otsa häbeliku teeme-et-mina-pole-sind-siin-näinud-ja-sina-mind-ka-pole-pilguga. Pluss männid, liiv, lained, luiged. Krossisõit on aeg-ajalt äge.

still be feeling the way i do

Eile õhtul ma mõtlesin, et peaks ikkagi kirjutama ühe raamatu. Asjadest, mis on olnud. Sellest ei tuleks mingit romaani, pigem novellikogu, ja seda ei viitsiks lugeda mitte keegi peale minu enda ja võibolla ka Preedu:) No tegelt Mari ja Priit loeks ka ja siis veel mõned inimesed, keda painab uudishimu, et mis neist kirjutati, või kes meid lihtsalt tunnevad. Eesti keeles võiks välja anda nii viisteist eksemplari ja inglise keeles veel kümme, see oleks juba päris vinge tiraažž.

Pole vist vaja mainida, et tegevus selles raamatus toimuks ajavahemikus 2000-2002, aga põhiosas kevadel 2001:P Tegevuskohaks Euroopa. Pealkiri ja kaanepilt on mul ka juba teada, aga ma veel ei tea, kas neid praegu välja hõigata oleks turunduslikust seisukohast hea idee.

Öösel mõtlesin ma välja ka selle, kust leida piisav hulk aega, et segamatult kirjutada. Ma hakkan neid Ekspressi kruiisilaevavinjette koguma nüüd:)

ei ma hommikul veel arvanud et täna on see päev

Jensil oli vaja teravat nuga, aga keegi ei andnud. Te muidu oleksite andnud? Mina oleksin, mina jänest ei karda ja mul on nuga käekotis kaasas ka. Punane, see, mida ššveitsi ohvitseri noaks kutsutakse. Saan (veini)pudeleid ja konserve avada, kruvisid keerata, pliiatseid teritada, leiba lõigata ja piletikontrolöre ähvardada. Kõiki asju peale selle viimase olen teinud ka üsna tihti:) Ma tean paari inimest veel, kel alati selline nuga kaasas on, aga enamusel vist ei ole.

Ükspäev lugesin briti naistekat, kus ka ühel tsikil oli käekotis kõike, mida vaja. Plaastreid, pastakat ja paberit, nõela ja niiti, valuvaigisteid. Suitsu oli tal ka alati. Ma imetlesin teda sügavalt läbi kogu raamatu. Aga lõpus tuli välja, et selline igaks olukorraks ettevalmistatus tulenes tema raskest lapsepõlvest ja haiglasest kontrollimisvajadusest. Viimasel leheküljel (olles eelviimasel leidnud elu armastuse) viskas ta selle käekoti kõige täiega merre. Ma olin pettunud.