ot ulõbki hmurõi den svetlei

Keeltekooli juhataja imestas ükspäev, et kuidas “nii noor inimene” nagu mina saab “nii hästi vene keelt osata”. Olen igatahes meelitatud, aga mõtlen veel, mispidi – kas jääda uskuma, et mu vene keel on tõesti midagi väärt (hmm, hoolimata imearmsa Tatjana suurtest jõupingutustest pooleteise kuu vältel ei tee ma endiselt vahet datelnõi ja tvoritelnõi padežžil ega suuda vajalikul hetkel meenutada, kuidas on vene keeles näiteks “tänav”; ma isegi ei räägi siin õp. Vellerammi jõupingutustest viie aasta vältel viisteist aastat tagasi)… või nentida, et ma näen ikka tõepoolest välja nii noor, et ma nagu polekski nõukaajal koolis käinud ega telekast Prostokvaššino multikaid näinud. Mõlemad variandid on ahvatlevad:)