Kuu: oktoober 2005

Enne, kui Teller oma ferraripunase raamaturiiuli pildid üles paneb ja kogu maailma imetluse võidab, ma lihtsalt PEAN teile enda riiulit näitama.

Miost ärge laske end segada, ta tormab kogu aeg niiviisi:) Iire tehtud pilt muidu jälle.

Ma ei kirjuta midagi, sest ma olen haige ja mossis ja tahaks kõige kallal ainult iriseda.

Ainult üks näide. Installisin endale eile paljuhaibitud skaibi, mis teatas mulle reipalt, et ma võin seal kuskil midagi või kedagi “ülesse” leida. Ülesse?! Ma kujutan elavalt ette, kuidas kõik skaibi Tallinna kontori töötajad saavad alailma umbes selliseid iimeile, et “homme tuleb jälle üks ajakirjanik meid vaatama, pange puhtad pluused selga ja ärge pesemata taldrekuid pliita kõrvale vedelema jätke.”

Ja pärast seda laulab reibas lauljatar mulle raadios veel sellest, kuidas asjad pole alati must-valged, mõnikord olevat ühtmoodi, aga vahest jälle teistmoodi. Vahest tõesti. Aga mina tahaks vahel, et ma võiks elada keelekeskkonnas, kus kõigil ei ole nii kuradi pohhui, mida nad räägivad või kirja panevad.

Miole pandi mikrokiip. Ma arvan, et nad progesid ta selle käigus kuidagi ümber – tema sihitu vägivald kõigi ettejuhtuvate inimeste vastu on asendunud üksikute rafineeritud sigaduste läbiviimisega (näiteks potilille metoodiline väljakaevamine ja mulla laotamine köögipõrandale).

Ülejäänud aja on ta hea – ei hulla, ei puutu kedagi, parandab priimust;) No ei paranda tegelt ja hullab ka üksjagu, aga ei sea seejuures kellegi elu ohtu; on armas, nurrub palju ja aegajalt isegi magab öösiti.

Ja loomaarst kinnitas, et ta on ikka tõesti plika. Ma olen ju kogu aeg rääkinud, et kolmevärvilised kassid on emased!

Eile sõitsin vilkuritega politseieskordi saatel läbi linna ja mõtlesin, et mul on ikka jube lahe töö. Täna istun päev otsa strateegiakoosolekul ja mõtlen, et vist ei ole ikka eriti lahe.

Tahaks elada nii, et saaks teha AINULT mõnusaid asju.

Vanaema käis mu töö juures e-valimas. Ta enda arvutis pole ID-kaardi lugejat. ID-kaart ja PIN-koodid on olemas, tahtmine on ka.

Elen says:
hääletav e-vanaema on lahe

vatjustnimelt, lahe vanaema on mul:) ja kaardilugeja ma kingin talle mõni päev.

Tegelikult pole ma nõus kõigi nendega, kes Siimu juures arvavad, et sedelit rikkuda pole mõtet, sest keegi teine seda ei tee. Paistab just, et seekord rikuvad kõik ja ongi point sees.

Aga ise tahan ma kindlasti e-hääletada ja seal rikkumise varianti pole, seega olen olnud sunnitud elu ja asjade üle järele mõtlema. Ei teagi nüüd, kas seda tuleks nimetada protestihääleks või mis… aga jah, mina valin seekord kommuniste:) Sest mis teha, mu tegelike lemmikute Tallinnas pakutav kaks-ühes-pakett mulle ei sobi. Ja kui skaalat mööda kuhugi nihkuda, siis pigem vasakule kui paremale.

Ahjaa. Nii palju või vähe, kui ma olen tuttavatele maininud, et mina valin Vasakparteid, küsitakse ikka üle: “Aga millist parteid siis konkreetselt ikkagi?” Halloo, meie poliitiline maastik on siiski veidike laiem kui kolm koalitsioonierakonda ja ühed “pahad”…

Mulle üldse ei meeldi kasutada hanza.neti menüüvalikut “määratud maksed”. Mitte et ta mugav poleks, aga mul lihtsalt ei ole mingeid määratuid summasid:(

Ma teadsin küll, et Rock Cafes on neljapäevaõhtuti lastepeod nüüd, aga kuidagi poleks oodanud, et see tähendab baariletil aelevaid kuueaastaseid, kes oma joogi sisse kahe kõrre asemel nelja nõuavad…

Vanalinn suudab ikka minu vastu hea olla. Sõin täna lõunat ühes Toompea õuekohvikus, kus sai imehead seljankat (oliividega), päike paistis tornitippudele ja kõrvallaudades räägiti itaalia keeles, prantsuse keeles ja ššoti aktsendiga inglise keeles. Pärast olid veel Tosca kook ja üks täissöönud kass, kes end selles õues väga koduselt tundis, sest ta elaski seal kuskil; ostsin kõrvalt kunstipoest endale üle jube pika aja ühe ehte ja läksin tagasi oma igapäevast leiba teenima, sinnasamma ümber nurga. Aken oli lahti ja töö kõrvale oli kuulda, kuidas kirikukellad lõid ja lapsed koolist tulid ja Edith Piaf laulis.

Ei, tegelikult on see kass ju hea ja armas.

… või siis mitte. Tsekkige küüsi:P

Hull on hoopis see, et kui ma järele mõtlen, olen ma ise vähemalt sama lõhestunud isiksus kui Mio. Ehkki, jah, isegi oma agressiivsematel hetkedel ei lõhesta ma teisi nii hullusti kui tema:)

Pilte tegi Iir.