(kaks Tartu tsikki Moskva kohvikus lattet rüüpamas ja tallinlasi teesklemas) – Kuule, selliseid saapaid ma nägin Rüütli tänaval ühe poe akna peal. Või ei, siin linnas ei ole selle tänava nimi Rüütli, üks teine nimi on, mul ei tule praegu meelde. – Jajah, ma sain aru küll, et sa mõtled Viru tänavat. Meie Janega, kes … Loe edasi “words are flying out like endless rain into a paper cup”
(kaks Tartu tsikki Moskva kohvikus lattet rüüpamas ja tallinlasi teesklemas)
– Kuule, selliseid saapaid ma nägin Rüütli tänaval ühe poe akna peal. Või ei, siin linnas ei ole selle tänava nimi Rüütli, üks teine nimi on, mul ei tule praegu meelde.
– Jajah, ma sain aru küll, et sa mõtled Viru tänavat.
Meie Janega, kes siis veel.
Ostsin endale surnupealuukujulise helkuri. Sest see oli lihtsalt nii äge; sellepärast ka, et ma olen suurema osa oma olemasolevatest helkuritest jalakäijatest sõpradele ära jaganud. Niikaua, kui mina sügisõhtuti autoga sõidan, PALUN kandke neid. Veel ostsin õunakoogimaitselist punast teed ja Kristi Luige raamatu. Tegelikult ma ostuteraapiasse ei usu, aga vahel lihtsalt tekib tahtmine proovida.
Ostsin endale surnupealuukujulise helkuri. Sest see oli lihtsalt nii äge; sellepärast ka, et ma olen suurema osa oma olemasolevatest helkuritest jalakäijatest sõpradele ära jaganud. Niikaua, kui mina sügisõhtuti autoga sõidan, PALUN kandke neid.
Veel ostsin õunakoogimaitselist punast teed ja Kristi Luige raamatu. Tegelikult ma ostuteraapiasse ei usu, aga vahel lihtsalt tekib tahtmine proovida.
