Moskvast rohkem meeldis mulle tegelikult ilus pisike tuumalinn Dubna, kus sai näha Volga jõge ja maailma suurimat Lenini kuju. Linnaekskursiooni käigus rääkis giid põhiliselt tuumafüüsika kaasnüüdisaegsetest rakendustest ja mul hakkas natuke kahju, et ma ikkagi füüsikuks ei hakanud, kuigi seda üksvahe isegi plaanisin. Pärast kontserti võtsime kohaliku segakooriga viina ja laulsime koos “Katjušat” ja laule multifilmidest. Jube armas õhtu oli.
Sügavamat teaduslikku uurimist vajaks see fenomen, kuidas ma suvalisest mees- või segakoorist suudan ka ilma koori kuulmata või laval nägemata hetkega kõik bassid välja noppida. Mingi värk oli vist tegelt sellega, et alfaisased on madala häälega?;) Dubnas tutvusin näiteks toreda poisi Grišaga, alumine bass ja teaduste kandidaat (tuumafüüsika alal muidugi).
5. mai 2006, 01:32 |
Mida aeg edasi ja kaugemale, seda rohkem tundub, et see Lenin on lihtsalt üks müüt. Eriti nii suurt postamenti nähes:) Mees ise oli tegelikult jube tilluke. Aga kas ta ikkagi üldse eksisteeris?;)