pilvi hajumas hommikutaevas

Veel intrigeerivaid detaile roheliste rattaretkelt: * mõlema hommikusöögi koosseisu kuulus kilepakendis saiake; esimesel päeval sooviti pakile kleebitud sildil “hommseks” jõudu, teisel päeval ei olnud isegi ühtegi põnevat kirjaviga. Pudru söömiseks anti see-eest puulusikad, nii et keskkonnasõbralikkuse skoor 1:1, mis? * esimest korda elus jäin ühele müüjatädile alla vaidluses “ma seda kilekotti ei võtakski, aitäh”. Tädi … Loe edasi “pilvi hajumas hommikutaevas”

Veel intrigeerivaid detaile roheliste rattaretkelt:

* mõlema hommikusöögi koosseisu kuulus kilepakendis saiake; esimesel päeval sooviti pakile kleebitud sildil “hommseks” jõudu, teisel päeval ei olnud isegi ühtegi põnevat kirjaviga. Pudru söömiseks anti see-eest puulusikad, nii et keskkonnasõbralikkuse skoor 1:1, mis?

* esimest korda elus jäin ühele müüjatädile alla vaidluses “ma seda kilekotti ei võtakski, aitäh”. Tädi töötas mingi saiafirma kirjadega müügibussis ja saab kindlasti selle aasta kõige jäärapäisema teenindaja auhinna. Kõnealune kilekott seisab ilmselt siiamaani selle bussi letil fantapudelite vahel, kuhu ta minust jäi.

* õhtuse lõkke ääres kohtasime unustamatuid noori loodusesõpru – ca 14-aastased, vesipiibuga ja, noh, ma ei tahaks küll klišeedesse laskuda, aga neil OLID pikad blondid juuksed. Ühe seltskonnaliikme käele ronis ämblik. “Appi! Tapa ta ära! Viska tulle! Las põleb!” Nii tehtudki.

Tore ja maailmapilti avardav on rohelistega koos matkamas käia.