Veel intrigeerivaid detaile roheliste rattaretkelt:
* mõlema hommikusöögi koosseisu kuulus kilepakendis saiake; esimesel päeval sooviti pakile kleebitud sildil “hommseks” jõudu, teisel päeval ei olnud isegi ühtegi põnevat kirjaviga. Pudru söömiseks anti see-eest puulusikad, nii et keskkonnasõbralikkuse skoor 1:1, mis?
* esimest korda elus jäin ühele müüjatädile alla vaidluses “ma seda kilekotti ei võtakski, aitäh”. Tädi töötas mingi saiafirma kirjadega müügibussis ja saab kindlasti selle aasta kõige jäärapäisema teenindaja auhinna. Kõnealune kilekott seisab ilmselt siiamaani selle bussi letil fantapudelite vahel, kuhu ta minust jäi.
* õhtuse lõkke ääres kohtasime unustamatuid noori loodusesõpru – ca 14-aastased, vesipiibuga ja, noh, ma ei tahaks küll klieedesse laskuda, aga neil OLID pikad blondid juuksed. Ühe seltskonnaliikme käele ronis ämblik. “Appi! Tapa ta ära! Viska tulle! Las põleb!” Nii tehtudki.
Tore ja maailmapilti avardav on rohelistega koos matkamas käia.
whatever 
Järgneb mitte eriti suure auhinnafondiga viktoriin selle kohta, miks mina seal enam käinud ei ole viimased kaks aastat.
Mina pole käinud sellepärast, mida Mart rääkis. Auhinnafond küll ei kasva.
aga mis siis oli, mart, räägi
No umbes seesama, mis siinkohal kirjeldatud. Pluss poliitilise propaganda eelistamine reaalselt rohelust puudutavale diskussioonile (korraldajate poolt). Potjomkin, ühesõnaga.
milles see pol.propaganda väljendus?