usun kõiki päiksetõuse seni kuni saan

Viimasel ajal ei ole mul suurema osa asjade kohta oma arvamust.

Enamasti see mind ei häiri, aga mõnikord tekitab kummaliselt tühja tunde. Umbes sellise, et “hmm, mul ju oli selle asja – või vähemalt selletaoliste asjade – kohta oma arvamus, ja veel tugev. huvitav, kuhu ta jäi?”

Näiteks olen ma iseendale arusaamatult ükskõikne pronkssõduri probleemi suhtes. No ausalt, ma lihtsalt ei oskma midagi arvata sellest, kas ta peaks olemas olema, kas ta võiks olla kusagil mujal, kas kellelgi võiks olla keelatud seal käia ja mingeid lilli või lippe lehvitada. Ei tea. Ei saa öelda, et ei huvitaks, aga ei tea. Õnneks kõik teised teavad:)

Samuti puudub mul seisukoht selle fakti suhtes, et ühel päris ägedal kontserdil, kus ma eelmisel reedel Tartus käisin, olid turvameesteks neonatsid. Loen selle üle käivat arutelu ja kehitan nõutult õlgu… no ma tõesti ei oska arvata, oli see nüüd hea või halb lähenemine. Õnneks jälle kõik teised teavad:P

Iseenda tunnen ma ära sellest, et mul tekkis kiire ja vihane seisukoht nii soorolle kultiveeriva lasteaia (ei, SVO pole mulle midagi vastanud. ei oska nagu nõuda neilt ka midagi – kas peaks kirjutama, et jõu, kuulge, öelge midagi?) kui selle suhtes, et Hollandi suursaadik on sunnitud ära kolima. Kui keegi tunneb muret, et ei oska neil teemadel midagi arvata, küsige minult, ma TEAN:)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: