Ammu enam ei tekita lennureisid minus mingit erilist elevust, niisama rutiin pigem, aga eile oli küll äge, sest 1) miskipärast paigutati mind premium-klassi ja anti süüa-juua, kuigi pileti peal oli teisiti kirjas; 2) kapteni nimi oli Juri Gagarin. Täna leidsin kolmeteistkümne õielehega sireliõie. Ja hotelli ümber kalpsavad jänesed (küülikud?) ja musträstad laulavad briti aktsendiga. Homme … Loe edasi “kõik on uus kuid siiski vanamoodi”
Ammu enam ei tekita lennureisid minus mingit erilist elevust, niisama rutiin pigem, aga eile oli küll äge, sest
1) miskipärast paigutati mind premium-klassi ja anti süüa-juua, kuigi pileti peal oli teisiti kirjas;
2) kapteni nimi oli Juri Gagarin.
Täna leidsin kolmeteistkümne õielehega sireliõie. Ja hotelli ümber kalpsavad jänesed (küülikud?) ja musträstad laulavad briti aktsendiga.
Homme peaks Londoni peale hängima minema.
whatever 
Lennukites on lahe jälgida, kuidas pardapersonal oma tööd teeb, mis tegelikult on väga rutiinne ja pedantselt täpne protseduuri täitmine ning selle kõige väljapaistvam osa, nimega reisijate teenindus on vist üks väheolulisemaid.
Näiteks mis toimub siis, kui piloot lennu ajal kohvi tellib, kuidas selle peale kaks pardatöötajat läbivad parajalt pika tegevuste jada, kusjuures alati täpselt ühtemoodi ja piinliku täpsusega.
Minu kõige lahedam kogemus, kus ilmselgelt kalduti kõrvale pardateeninduse protseduurist oli lennul Berliinist Olbiasse, kus lennukisse sisenedes oli kokpiti uks lahti ja üks huviline lapsreisija küsis, kas ta võib piloodikabiini sisse vaadata? Arvatavasti oli piloot oma uue lennuki üle väga õnnelik – nagu ka uut autot kõigile näidata tahetakse – lubas ta lahkesti kokpitti sisse kaeda, millele järgnes üldine mäsa, kus kõik lennukis viibinud lapsed kordamööda kokpitis poseerisid ning vanemad neid pildistasid.
:D