Võin kinnitada, et “Sügisball” on väärt iga viimast kui auhinda, mis ta filmifestivalidel saanud on ja kindlasti veel saab. (See sai mulle selgeks juba filmi kolmandal minutil, kui ma kolmandat minutit järjest vaatasin rõdul liikumatult seisvat Rain Tolki.) Olemas on kõik väärtfilmi tunnused:
* hüplev, aegajalt udune pilt
* tegelased räägivad väga vähe ja kui, siis mitte täislausetega
* iga tegelane satub filmi jooksul vähemalt korra hüsteeriasse, väljendades seda kas nuttes, kedagi pekstes või asju lõhkudes
* kogu aeg on pime
* kogu aeg sajab vihma
* kogu tegevus toimub tööstusmaastikul
* taustaks on depressiivne muusika
* mitte midagi ei juhtu
no ja nii edasi, ühesõnaga, film parimate Bergmani, Kaurismäki ja Tarkovski traditsioonide vaimus.
Täiesti mõttetu film mu meelest.
whatever 