Ühes eravestluses võeti hiljuti teemaks itaallannade sobivus sõbrannadeks. Ma ei osanud väga kaasa rääkida, aga jäin mõtlema, et mul on küll (olnud) palju eri rahvustest meessoost sõpru ja on ka palju eestlastest sõbrannasid, aga vat välismaa sõbrannadega pole kuidagi vedanud. Üksainus vist ongi olnud ja siis veel paar sellist, kellega oleks ilmselt sõbraks saanud, kui … Loe edasi “tuleb keegi lausub oma laule valusaid ja helli”
Ühes eravestluses võeti hiljuti teemaks itaallannade sobivus sõbrannadeks. Ma ei osanud väga kaasa rääkida, aga jäin mõtlema, et mul on küll (olnud) palju eri rahvustest meessoost sõpru ja on ka palju eestlastest sõbrannasid, aga vat välismaa sõbrannadega pole kuidagi vedanud. Üksainus vist ongi olnud ja siis veel paar sellist, kellega oleks ilmselt sõbraks saanud, kui oleks aega olnud…
Ükskord Hollandis hängisin nädal aega koos Katjaga, kes oli kas Valgevenest või Ukrainast – huh, kujutan juba ette, kuidas tema mind meenutab, et oli mingi Kitty kuskilt Leedust või Eestist:P aga no mul on alati olnud raske Valgevene ja Ukraina vahel vahet teha. Kumb iganes neist tol hetkel (kevad 2001) keerulisema poliitilise olukorraga oli. No igatahes Katja oli hullult lahe ja me klappisime hirmhästi, aga me vist ei vahetanud selle nädala lõpuks isegi mailiaadresse ja nii see kuidagi jäigi… Aga mul on albumis vähemalt üks foto, kus ta peal on.
Danast pole mul isegi fotot. Dana oli poolatar ja me elasime temaga Rootsis ühikas sama koridori peal, aga ta sattus sinna ühikasse jube harva:) (tal oli vist mingi alternatiivne ja palju lahedam elu Stockholmis ja ta käis ülikoolilinnas ainult siis, kui oli hädasti vaja mõni eksam teha). Kui Dana ühikas oli, siis me tavaliselt kõõlusime rõdul ja tegime suitsu. Ma tegelikult ei suitsetanud, aga Danale jäi millegipärast meie esimesel kohtumisel mulje, et suitsetan ja siis jäigi kuidagi nii, et ma temaga suitsetasin. Kui ma ükskord jälle Taanis P-ga joomas käisin, nurus Dana, et ma talle Kristiaaniast kanepit tooksin. Ma tõingi (mingi ime läbi tol korral Taani-Rootsi piiril narkokoeri polnud, enamasti ikka oli), me suitsetasime selle koos ära, minul hakkas paha ja Dana ehmatas väga ära ja lubas, et ta ei tee enam kunagi kanepit. Igatahes oli mul Danaga ka alati miljonist asjast rääkida ja üldse väga tore, aga siis sõistin ma koju tagasi ja jälle pole mul aimugi, mis temast sai. Ma vist ei saanud ta perekonnanimegi teada kunagi:(
Dana ja Katja olid muide välimuselt väga sarnased.
No ja siis oli Birgitta, kes oli mu elus Danaga samal ajal, aga oli rootslane ja ei kadunud kunagi kuhugi glamuursematesse kohtadesse ära. Birgitta oligi see ainus, kellega me tõesti sõpradeks saada jõudsime. Samal ajal oli ta üldse ainus rootslane, kellega ma selle pooleaastase Rootsis-elamise jooksul tegelikult tutvusin – üldiselt hoidsid ikka kohalikud omaette ja välistudengid omaette… Me töötasime Birgittaga tudengipubis koos ja hängisime niisama ka. Mina õpetasin ta rulluiskudega sõitma ja tema helistas minu eest ühele poisile, kelle automaatvastaja jutust ma aru ei saanud, sest see oli rootsikeelne:) Meil kujunes välja tohutu kogus huumorit, millest ainult meie aru saime; meie leivanumbriks oli valida mõni süütu ohver ja talle tundide kaupa surmtõsise näoga tomatite õiguste kaitsmisest rääkida. Kui ma Rootsist ära kolisin, pärandasin ma Birgittale oma roosa jalgratta ja oma Ricky Martini ja Eminemi postrid (see on üks hoopis eraldi lugu, las ta praegu jääb). Mul oli ta ülikooli mailiaadress ja me isegi vahetasime mõned kirjad, viimane oli minu teada mu abiellumise teemal – ta noomis mind, et ma selle liiga noorelt ette võtsin – ja nüüd on viis aastat vaikus olnud… Kahtlustan, et mehelemineku ebamõistliku sammu on ka tema ette võtnud, sest ma küll tean ta perekonnanime, aga Google annab ainult tudengipubi aegseid tulemusi:(
No ja ongi kogu mu rahvusvaheline sõbrannandus – kogu pika elu peale üks tõeline ja kaks potentsiaalset suhet… Ma arvan, et itaallannad pole tegelt milleski süüdi:)
whatever 