Filmiteema juurde naastes – et anda ehk sisulisem vastus mitmest suunast laekunud küsimusele “aga milliseid filme sa siis üldse vaatad, kui sulle rahvusvaheliselt tunnustatuim eesti film ei kõlvanud?” – sel sügistalvel kavatsen limonaadikinos näidatavast kindlasti vaadata järgmist:
* Stardust – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama, sest neile meeldib see raamat või meeldib Mati Unt üldse. Mulle meeldib Neil Gaiman ja Stardust on üks mu lemmikraamatuid talt ja ma lihtsalt pean nägema, mis nad sellega teha on osanud.
* The Golden Compass – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama, sest treiler meeldis. The Golden Compassi treilerist on selgelt näha, et see film tuleb vaimustav. Pealegi meeldib Pullmani “His Dark Materials” triloogia mulle veel miljon korda rohkem kui Gaiman.
* Kuhu põgenevad hinged – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama uudishimust, et näha, mida üks eesti film endast kujutab; samuti neile, keda “Sügisball” puudutas, sest nad tundsid seal ära midagi iseenda elust (jajah, ilmneb, et mu tutvusringkond on täis hella hinge ja nõrga maksaga mehi või kuidas see seal oligi). Lugu iseseisvuvatest, armastust avastavatest ja satanistidega sõbrustavatest noortest tüdrukutest kõlab nagu midagi minu minevikust… Aga lubage mulle palun, et see jääb viimaseks filmiks mu elus, kus ma Lasnamäe kanalit nägema pean! Peab ju olema veel mingeid viise, kuidas inimeste hingedes valitsevat kõledust kinematograafiliste vahenditega väljendada?
whatever 