rumeenlased suutsid mu endast välja ajada juba ammu enne, kui ma jala bukarestis maha sain. õuduste tipp on seista pikas ja aeglases pardalepääsemisjärjekorras koos inimestega, kelle arusaam üksikisiku personaalsest ruumist on nii… erinev sinu omast. vahtisin neid vanamehi, kes mul seljas elasid, kogu aeg tigeda pilguga, aga see ei mõjunud, lõpuks lasin nad lihtsalt endast möödsa, et saaks ise distantsi hoida. selga tuli asemele noor abielupaar, no see oli ka ebameeldiv, aga ikka parem kui vanamehed. ja siis lennukis istus mu kõrval üks friik, kes HAKKAS MULLE ÕPETAMA, KUIDAS MA SPIDER SOLITAIRE’I PEAN MÄNGIMA! ei no ma saan aru, üle teise inimese õla piilumise kiusatusest pole me keegi vabad, aga kui ta siis tuleb õiendama ka, et pane nüüd kaheksa üheksa peale…
aga rumeenia rahvas sai kõik hoobilt andeks, kui ma bukarestist maailma armsaima raamatupoe avastasin. tõesõna, nad on ühte poodi kokku pannud kõik, mis on head parimates tallinna, tartu, helsingi, londoni, stockholmi, budapesti ja brüsseli raamatupoodides… ja siis seda veel mingi imenipiga võimendanud. selle poes müüakse raamatuid, muusikat, teed ja teenõusid. ma oleks tahtnud sinna elama jääda.
muidu on bukarest mingil moel moskva moodi. ma pole veel otsustanud, kas mulle meeldib… aga mul on siin üksinda pimedas tänaval käia kõhe ja seda tunnet pole ma vist elus enne kunagi tundnud. no tänavad on ka erakordselt pimedad, olgem ausad, isegi kesklinnas.
whatever 