with the lips of an angel

No ausõna. Sel nädalal ärkab Mio minuga koos äratuskella peale, poeb mu padjale, surub nina vastu mu põske ja nurrub: “magame nüüd veel natuke, eks?” Ma tean küll, et see on päris tavapärane käitumine kassi poolt ja et selle kogemise nimel tegelikult inimesed kasse peavadki – aga pärast kaht aastat pesapallikurikahommikuid (üldjuhul kõrvulukustav kräunumine 15 … Loe edasi “with the lips of an angel”

No ausõna. Sel nädalal ärkab Mio minuga koos äratuskella peale, poeb mu padjale, surub nina vastu mu põske ja nurrub: “magame nüüd veel natuke, eks?” Ma tean küll, et see on päris tavapärane käitumine kassi poolt ja et selle kogemise nimel tegelikult inimesed kasse peavadki – aga pärast kaht aastat pesapallikurikahommikuid (üldjuhul kõrvulukustav kräunumine 15 min enne kella helisemist, sisuks “tõuse üles ja lase mind õue, raisk!”) tundub see ikka enneolematu ja uskumatu õndsusena.