ma lugesin ka seda tui hirve raamatut. mitte et see lihtne oleks olnud, osta ma ei raatsinud ja raamatukogus on kõik eksemplarid peale ühe viimane kuu aega järjekindlalt staatuses “töötluses”, mis, ma kahtlustan, tähendab seda, et kõik raamatukogutöötajad tahavad ta enne ise läbi lugeda, kui rahva kätte annavad:)
anyway, tuntud kiirlugejana olen täiesti võimeline keskmise pehmekaanelise raamatu paari osavalt hajutatud apollos- ja rahva raamatus-käigu jooksul läbi lugema, nii et seda ma tegin.
teate, mulle meeldis.
see on see raamat, mille mina ja E plaanisime omal ajal mu ema soovitusel kirjutada (“kirjutage romaan,” pakkus ta, kui ma haigena voodis olin ja jube igav hakkas, “selline, kus oleks autoga poisid ja vanemate pikad komandeeringud,” ja me proovisimegi, aga me olime vist ikka natuke liiga noored veel. mis nähtub kasvõi raamatu tööpealkirjast, mida ma siinkohal EI avalda). see on selline raamat nagu eia uusi “kuu külm kuma” ja kenderi “ebanormaalne” ja natuke nagu hirami “mõru maik” ehk. see raamat, mida kõik loevad ja vinguvad, et “ähh, elust maha kirjutada oskan mina ka,” aga nad ei saa aru.
see on see raamat, kus sa kirjutad välistest asjadest enamvähem nii, nagu nad olid, aga sisemistest asjadest nii, nagu sa tahaksid, et nad oleksid olnud. raamat, kus sina, minategelane, oled silmipimestavalt ilus, lõikavalt vaimukas, hirmutavalt intelligentne ja liigutavalt hea (aga vahepeal ka seksikalt paheline). raamat, kus sa parandad kõik vead, mis sa elus oled jõudnud teha – ja see, et sa veel noor oled, ei tähenda, et sa poleks jõudnud neid palju teha.
ma tunnen selles raamatus enda minaideaali ära ja sellepärast see meeldibki mulle.
whatever 