Ma pole veel leidnud ühtegi kassiomanikku, kes seda klippi nähes EI teataks: “aga see on ju täpselt minu kass!” Kurikaga virutamine on muidugi tinglik, selle asemel sobib täiesti suvaline piisavalt suur sigadus, mis omaniku üles ajab.
Aga ma käisin pühapäeval varjupaigas võõraid kasse silitamas ja mu suureks üllatuseks ei visnud Mio mind selle eest kodust välja ega kraapinud mu nägu lõhki, vaid sai ilmselt aru, et kui ta kohe heaks ei hakka, on ta positsioon ohus. Nüüd on mul kass nagu päris, tuleb sülle ja lööb nurru ja laseb endale pai teha, mitte ei äsa käpaga selle eest. Ja ühtegi pesapallikurikahommikut pole olnud sellest ajast saadik (see teeb sii mis, kolm hommikut?:)
Nii et tasub ikka minna kodututele kassidele pai tegema.
whatever 