no hope no love no glory no happy ending

seekord sõitsin triatlonilt tagasi taltsalt kuld- ja pronksmedalimeeste sabas, kiirust ületamata ja möödasõitudeks vajadust tundmata. kui mitte sportlase*, siis inimese ja liiklejana olen eelmise aastaga võrreldes igatahes arenenud!

* – kuidas võtta. teise koha asemel sain seekord neljanda – nii võib juhtuda, kui osalejaid on medalitest rohkem – aga ikkagi väidan, et minu võit, sest eravestlustes tunnistasid pjedestaalipreilid, et tegu oli olnud kohutava kannatuste rajaga, samas, kui minul polnud kogu võistluse jooksul kordagi tunnet, et tahaks pikali kukkuda ja ära surra. eelmisel aastal oli see tunne vahetpidamata, ja ega ma nüüd eelmisest aastast aeglasem küll ei olnud. ju siis on trennitegemisest kasu olnud.

mul on üks paik kuhu tulen taas

korraldajad lubasid, et laulupeol leitakse vastus küsimusele “mis maa see on?”, aga minu meelest ei leitud. “tuulte ja tuisuööde maa” ei ole vastus, see on osa probleemist! ja mis virmaliste maa? pole ma siin mingeid virmalisi näinud.

mõned vastused sain selt peolt siiski kätte:

* kuidas saada kogu linnarahva tähelepanu ja ovatsioonid? – sõida laulupeo avamisele ja pärast koju tagasi jalgrattaga. rahvariietes. kui kodutee viib sadama kaudu, siis saad boonusena ka turistide ovatsioonid.

* kas tasub sedasama proovida mootorrattaga? – koorivenna kogemus näitab, et ei tasu. turvavarustus FTW, ka palava ilmaga! (märkus iseendale kui koori varahoidjale: kirjutada rahvariiete kasutamise ja hooldamise juhendisse punkt, mis keelab kõrge riskiga spordialadega tegelemise koorile kuuluvates riietes.)

* kas laulupeole tasub minna kõrge kontsaga (ehkki muidu mugavates) kingades? – duh!

* kas noortepidu ikka on kogu seda sebimist (talvised eelproovid ja ettelaulmised keset tööpäeva jne) väärt? – napilt, seekord rokikooride arvelt. ma siiski arvan, et viie kuue aasta pärast ma sinna lavale enam ei lähe.

* kas aasta 2004 tuleb veel kunagi tagasi? – ei tule.

noh, võrreldes eelmise korraga, kus kõik mu küsimused vastusteta jäid, on toimunud märkimisväärne edasiminek. aa, ja lauluväljakul polnud enam Käsna-Kallesid, sponsorreklaami ja rahvusvahelise suurfirma karastusjooke! vat SEDA ma kutsun progressiks.

aga selle üle, mis maa see siis ikkagi on, jään jätkuvalt mõtisklema.