(ei, ma ei kasuta igapäevakõnes terminit “multikultuurne kogukond”. ausalt öeldes kutsun ma meie linnaosa hellitlevalt hoopis getoks, aga ma saan aru küll, et see on nii poliitiliselt kui sisuliselt ebakorrektne termin. niisiis, kui ma juhtun edaspidi getole viitama, siis teadke, et ma mõtlen täpselt vastupidi.)
Teate, mul on ükskõik, mis värvi inimesed mu ümber elavad (juhtumisi põhiliselt mustad) või mis keelt nad kodus räägivad (jumal nende mustade puhul teab; valged siinkandis põhiliselt poola), aga mulle on väga oluline, mida nad söövad, sest see mõjutab seda, mis kaupa mina kodulähedasest poest leian.
Poolakate poodidest (või neile pühendatud riiulitelt teistes poodides) saab tatart, pelmeene ja pasteeti. Poepelmeene ma ei ole küll väga häid leidnud, aga see-eest ühes poola restoranis siin pakutakse maailma parimaid. Sulavõi ja hapukoorega!
Türgi poodides on kilostes ämbrites imehea mahe jogurt ja lahtised marineeritud oliivid.
Aafrika poest ei oskagi eriti midagi osta, aga jube põnev on vaadata. Riisi ja maisi saab 25-kilostes kottides, ja köögivilju müüakse selliseid, mille nimegi ma ei tea. Jamss ja suhkruroog tulevad tuttavad ette.
Liha saab osta ehtsate lihunike käest ja ainus mure on see, et siga ei saa kusagilt, sest kõik on nii halal. Aga kui keegi teab häid retsepte kitseliha valmistamiseks, siis ootan huviga.
Takeaway-menüüsid (võluvate kirjavigadega) pistavad ukse vahelt sisse põhiliselt india söögikohad.
Todo-listi on reklaamsiltide põhjal sattunud ka brasiilia pizza, bulgaaria hommikusöök ja La Tienda del Norte.
Muude kogukonnateenuste hulgas peab üks kena korea (vist) proua siin laia profiiliga õmblus-kingsepa-keemilise puhastuse töökoda, lähis-ida härrad müüvad vajalikku kodukraami (ja puuvilju – vt ka: naelamees), ja perearstideks on hindudest abielupaar. Inglise keelt emakeelena rääkijaid kohtan põhiliselt kahes kohas: raamatukogus ja kooriproovis.
whatever 