Iga päev mõtlen, et üks pilt ütleks rohkem kui tuhat sõna selle kohta, kuidas ma hommikupäikeses jalgrattaga tööle kruiisin, mööda enamvähem tühja ühissõidukirada, aegajalt mõnest bussist mööda sõites, kusjuures kõrvalrajal sõitvad (või pigem seisvad:P) autod annavad mulle selleks teed. Ja kuidas mul ristmikel on rohelise tule ootamiseks eraldi ala kõigi autode ees, ja kuidas seal on peale minu alati veel kolm või viis või kümme jalgratturit. Nojah, aga ma ei raatsi oma meeldivat veeremist selle pildi tegemiseks katkestada ja ega see kõik fotol nii selgelt välja ei tulekski, välja arvatud ehk päike ja, khm, see, kuidas midagi ei saja ja lund ei ole maas.
Nii et kui ma täna FBst selle pildi leidsin, sain aru, et see on nüüd märk, et täna tuleb see lugu ikkagi ära rääkida, olgu või tuhande sõnaga:
Päris niiviisi Suurbritannia jalgratta-commute’ijad kahjuks välja ei näe:( Pigem vastupidi, hõivatud suurlinlane püüab ilmselgelt hommikuse tööle- ja õhtuse kojusõidu käigus ka Tour de France’i ettevalmistusega ühele poole saada, nii et minu keskmine kaaslane foori taga on riietatud lükrasse, sõidab kõverate sarvedega maanteerattaga ja kaob mu nägemisulatusest väga kiiresti. Päris kesklinnas on siiski ka mõned ülikonnas Boris bike’idel (linna rendirattad) džentelmenid, ja nädalavahetusel lukustavad hipsterid taluturgude ja ökopoodide lähedale oma fixie’sid.
(Lukustamisest rääkides, Londoni absoluutne standard on kaks lukku – U-lukk raami jaoks ja pikk trosslukk, mis veetakse läbi esiratta ja võimalusel ka sadula.)
No ja siis olen mina, selle linna kontekstis täiesti unikaalne oma kolmekäigulise jalgpiduriga rummusisese käiguvahetusega laia lenksuga daamirattaga. Britid on täiesti veendunud, et ma olen hollandlane ja et see ratas on ka toodud otse Hollandist. Ja siinsed jalgrattaremontijad (tervitused siinkohal usinatele Hawaii Expressi jalgrattaremontijatele!) näeksid parema meelega, et ma sellega sinna Hollandisse ka tagasi koliksin, kuna selliseid olevat täiesti võimatu hooldada. Tuleks lausa lahti võtta ja puha. Ei ole mõtet, vanemate jalgrataste puhul ongi normaalne, et rummust kriginat ja vilinat kostab.
Jalakäijahelkureid siin riigis ei tunta, aga jalgratturid näevad küll välja nagu juudi jõulupuud – tüüpiline komplekt lisaks kohustuslikele valgele esi- ja punasele tagatulele on neoonkollane jope, helkurribad kõigil riietel ja mõned vilkuvad tuled kas kiivri või seljakoti küljes. (Kiivreid kannavad, noh, rohkem kui pooled kindlasti. Aga mitte kõik!) Minu arusaamaga soliidsest töölkäimisriietusest see päriselt ei klapi, nii et teen ka siinkohal kangekaelselt hollandlast – eks näe, kaua läheb, enne kui ühiskondliku surve all murdun.
See-eest oleks ma täitsa valmis liikluseeskirja kohaselt punaste tulede all ootama, kui teised ratturid seda ka teeksid, aga kuna nad pigem ei tee, siis murdusin ühiskondliku surve all ja järgin de facto reegleid, mis lühidalt on sellised: nõrgematele ei tohi liiga teha, aga tugevamatele küll! Ehk siis, ainus, kelle ees jalgratturil pole eesõigust, on jalakäija (kõnniteel sõitmine paistab olevat täielik tabu). Punane tuli tähendab “anna teed” – kui teiselt poolt kedagi ei tule, siis sõida.
See kõlab küll nagu anarhia ja jalgratturite terror ülejäänud elanikkonna üle, aga imelikul kombel toimib kõik väga rahlikult ja tsiviliseeritult ja aitab suuresti kaasa liikluse sujuvusele. Näiteks on vähemalt suurematel ristmikel fooritsüklis üks selline hetk, kus mõne sekundi vältel on kõigile punane tuli. Vot nende sekundite jooksul ületavad ristmiku need jalgratturid, kellele nagunii kohe roheline tuleks – mis tähendab, et kui roheline päriselt käes on, saavad autod kohe sõitma hakata, sest ratturid on jalust ära läinud ja kiiruse sisse saanud. Võibolla peab seda ise nägma, et aru saada, kui efektiivne see on.
Ja ei, see kõik ei ole üldse jube – lühidalt öeldes on jalgrattur Londonis liikleja nagu iga teinegi ja temaga arvestatakse väga armsasti. Annab nii mööda sõita kui rida vahetada, ja kui ise juhtud järsemal tõusul bussile ette jääma, mis siis ikka – siis sõidab buss jalgratturist mööda.
Tipptunnil sõidan ma rattaga tööle 45 minutiga – see on täpselt sama aeg, mis mul metrooga uksest ukseni kuluks. Bussiga pole julenud proovida, aga arvestades, et ma sõidan selle 10 km jooksul mööda umbkaudu 12 selle liini bussist… ah, bussid on siin üldse väga aeglased, nendega pole aus võrrelda. Autod, nagu öeldud, lihtsalt seisavad kõrvalrajal kõik see aeg. Võibolla neil ei ole kuhugi kiiret.
Kui liiklemise suhteline kiirus, rattahooaja aastaringsus ja muidugi võimalus Tour de France’iks treenida veel ei ole piisav seletus, miks jalgrattaga commute’ijaid nii palju on, nagu neid on, siis tasub süüdistavalt vaadata ka Cycle to Work scheme’i poole – tööandja kaudu on võimalik endale maksuvabalt jalgratas osta. Võibolla 40% soodukaga valiks ise ka juba süsinikraamiga maanteeratta?
whatever 