Üks asi, mida küll kuidagi oodata poleks osanud: minust on saanud suur Briti kuninglike suguvõsade huviline. Willsi ja Kate’i eraelu mind küll kuigivõrd ei eruta, aga suur osa sellest, mis enne neid on olnud, on osutunud üle mõistuse põnevaks.
Mu eriline lemmik on kuninganna Victoria. See sai alguse isegi enne seda, kui ma temanimelisele tänavale kolisin ja iga päev temanimelise metrooliiniga sõitma hakkasin – tegelikult juba ükskord, kui ma turistina Londonis käies Kensingtoni palees tema kohta näitust nägin (väga hea näitus oli, muide, presentatsiooni poolest sama palju kui sisu poolest). Kõige rohkem muljet avaldas mulle, va romantikule, muidugi tema ja Alberti suur armastus… aga see ka, kui noorelt ta kuningannaks sai ja kui pikalt valitses.
Ja, noh, siis mind hakkas huvitama, et kuidas praegune kuninganna Victoriaga täpselt sugulane on (pojapojapojatütar!), ja selle väljauurimise käigus selgus, et Victoria ja Elizabethi vahele mahtus tervelt neli kuningat, aga ükski neist ei valitsenud kuigi kaua, kui vanadaamidega võrrelda. Victoria käes on endiselt rekord (63 aastat ja 7 kuud impeeriumi troonil), aga Elizabeth võtab jõudsalt järele (hetkel teine koht 60 aasta ja 10 kuuga, aga tundub ju üsna kõbus veel? mina igatahes hoian pöialt!).
Surematu teema on muidugi ka Henry VIII ja tema naised. Istusin ükspäev bussis ja minu selja taga üks pisike poiss, ma vannun, et mitte vanem kui viiene, leelutas omaette: “divorced, beheaded, died, divorced, beheaded, survived”. Kõigepealt ma muidugi hetkeks jäin pead murdma, miks üks väike laps, eriti kui ta etniliselt päritolult pole päris kindlasti “white British”, peaks niisugusi sõnu teadma, aga siis ühendasin ära, et ju on tegu mingi tuntud mnemotehnilise abivahendiga nende prouade meeldejätmiseks. Tuleb välja, et ongi, ja nüüd ei unune nad mul endal ka niipea.
Kõigi asjaosaliste googeldamise käigus avastasin enda jaoks BBC “Horrible Histories” sarja, millesse kavatsen sukelduda esimesel võimalusel. No tsekkige palun seda Henryt!
whatever 