Suurema osa briti toidu suhtes olen ma ükskõikne – mitte, et see oleks nii kohutavalt halb, nagu näiteks prantslased üritavad meid uskuma panna, aga nii Londoni kesklinnas kui meie getos on maailma rahvaste toitude valik nii lai, et fish&chips või Sunday roast ei pääse mu elus eriti löögile. Mis mind aga ükskõikseks ei jäta, on cream tea, täpsemalt selle kaks spetsiifilist koostisosa: scones ja clotted cream.
Ma ei tea nende kummagi kohta head (või üldse) eestikeelset sõna. Isegi nami-nami kokandussõnastik jätab mu siinkohal hätta – parim, mis ma ühest retseptist leida suutsin, on:
Clotted cream on kuulus brittide paks ja rasvarikas koor, mida määritakse kellaviietee ajal söödavatele kuklitele.
/…/
Serveeri koos moosiga scones-kakkude juurde.
Nojah, et koor ja kakud siis. Meie majapidamises hakkavad paraku juba juurduma uudissõnad “klotitud koor” ja “skoonid”:P
Aga ega nende imeasjade võlu seletada ei olegi võimalik, neid peab lihtsalt maitsma. See ei olegi nii lihtne, sest mina olen siiani kogu linnast leidnud ainult ühe teepoeketi, mis kogu komplekti (see on siis tee, kakud, koor ja moos) serveerib. Seal käin ise igal võimalusel ja sinna olen kõiki oma külalisi viinud; kõik on olnud väga rahul. Aga tavaliselt kui kakud juhtuvadki kusagil menüüs olema, siis antakse selle õiget tüüpi koore asemel kas vahukoort või võid. (Clotted cream ongi maitselt täpselt nende kahe vahepealne asi.) Nii pole ka sugugi halb, aga see lihtsalt ei ole päriselt see.
Mulle tundub, et britid (vähemalt londonlased – aga eks siin muidugi ongi “valgeid britte” alla poole elanikkonnast järele jäänud, ütlesid täna avalikustatud rahvaloenduse tulemused) ise vist tänapäeval enam suurt cream tea nõudlust ei tekita ja see rõõm on rohkem turistidele jäetud. Aga mina kavatsen küll traditsiooni elus hoida!
whatever 