#39 Õhtud muuseumides

Kes teab, see teab, et ma ei ole just suur klubi- ega kõrtsihuviline ja veedan oma reedeõhtud enamasti kodus, nina raamatus. Aga kui mul tuleb tahtmine välja minna, siis Londonis lähen ma… muuseumi.

Mõni muuseum on õhtul kaua (kella üheksa või kümneni) avatud iga nädala ühel õhtul, enamasti reedel, vahel ka neljapäeval või laupäeval. Mõne puhul juhtub see korra kuus või harvemini ja tuleb peale passida.

Õhtune muuseumiskäik on mitmes mõttes palju toredam kui tavaline nädalavahetuse hommikune või päevane. Esiteks on ebastandardne lahtiolekuaeg hästihoitud saladus ja rahvast, eriti turiste, on palju vähem. Teiseks on kell palju ja lastega pered on juba koju läinud. Seda, et tegu on täiskasvanutele suunatud üritustega, näitab ka see, et tihti on avatud baar ja mängib DJ (ja vahel on ka uksel silt, et alla 18-aastased pole oodatud;)). Kolmandaks pakutakse tihti lisaväärtust mingite loengute, workshoppide, viktoriinide ja ekskursioonidega.  (Üks mu kolleeg viis kord tütarlapse deidile Science Museumi, kus on iga kuu viimasel kolmapäeval “a night of free adults-only entertainment”, ja õhtu teemaks sattusid olema suguhaigused. Olevat olnud meeleolukas õhtu, aga teist kohtamist siiski ei järgnenud…) Neljandaks ei jaksa tegelikult muuseumis kunagi nii pikalt kolada, kui tahaks, ja kulutada sellele pigem kaks tundi reede õhtul töö ja kojumineku vahel kui laupäeva pärastlõunal tundub… mõistlikum ajakasutus.

Meie käisime eile õhtut veetmas transpordimuuseumis, kus me küll olime enne käinud, aga ühelegi hands-on meelelahutusele polnud ligi saanud, sest kuigi mulle õpetati algkoolis, et järjekorras seisimine on üks olulisematest briti institutsioonidest, pole seda kahjuks briti põngerjatele õpetatud ja nad moodustasid iga viimase kui bussi ja veduri juhiistmele külakuhjasid, mis ainult kasvasid, iial ei kahanenud. Noh, nüüd sain ma need istmed ära proovida ja ei soovi endiselt bussijuhiks hakata. Lisaks avati parajasti uut toredat näitust metroo reklaamplakatitest läbi aegade, toimus metrooteemaline viktoriin (me ei osalenud, tundus, et kõik võistkonnad võtsid asja väga tõsiselt) ja muidugi olid esindatud ka baar ja DJ. Nii et tegelikult võiks reede õhtul muuseumist läbi astuda ka klubi- või kõrtsihuviline!

Kuna muuseumis oli reedel ära käidud, siis jäi meil laupäev täitsa vabaks ja selle saime veeta jalgratastega Lea jõe (te teadsite, et Londonis on selline jõgi?) ja Regent’s Canali ääres sõites. Pajudel on urvad küljes, õitsevad krookused, paiselehed ja siis veel mingid luuviljalised.

#38 Jälle rebastest

Londoni linnarebased on jälle tähelepanu keskpunktis, kuna üks neist hammustas ühel imikul sõrme ära. (Kui teil tekib küsimus, kus ja kuidas seda kuuvanust last hoiti, et rebane seda tegema pääses, siis teadke, et nii küsib ainult troll, kellel puudub kaastunne perekonna tragöödia suhtes! Isegi teised netikommentaatorid mõistavad sellised hukka!)

Käivad jutud rebasejahi taaslubamisest – ootame huviga. Avalik arvamus (see osa, mis kajastub tasuta hommiku- ja õhtulehtedes) igatahes on rebaste vastu.

Samal ajal on sõltumatuid uuringuid läbi viidud aga getoalgkoolis, kus ma iga nädal kooriproovis käin:

Kinnitan, et Atrhur on kirjutamises oma klassi (Reception, st nelja-viieaastased) parim.
Kinnitan, et Arthur on kirjutamises oma klassi (Reception, st nelja-viieaastased) parim.

Mitte sõnagi sellest, et rebased elaksid Bromley linnaosas ja sööksid lapsi, eks?

Keda me nüüd uskuma peame, kas Metrot ja Evening Standardit või Arthurit?

#37 Briti mündid

Veel üks tükk täiesti tarbetut ja samas minu meelest väga haaravat triviat: briti 50- ja 20-pennised on SEITSMEkandilised ja seejuures konstantse diameetriga – ükskõik, kust mõõta, on läbimõõt sama. Poleks iial aimanud, et selline asi üldse… matemaatiliselt võimalik on.

Vajalik on see selleks, et need mündid veereksid. Automaatides ja nii.

Muidugi ei sattunud ma selle info peale ajaviiteks 50-pennise nurki üle lugedes. Ma olin absoluutselt veenudnud, et neid on kas kuus või kaheksa, ma ei oleks saanud sellest vähem hoolida ja üldse ma püüan sularahast hoiduda. Aga nagu ikka, käisin kõigepealt muuseumis (disainimuuseum sedakorda) ja siis wikipedias… sest selgus, et 2008. aastal disainitud müntide tagaküljed, kui need õigesti ritta laduda, moodustavad Ühendkuningriigi (sai vist õigesti? need nimed on endiselt mulle segased veidi) vapi. Noh, nii enamvähem. Väga efektne!

Wikipediasse läksin sellest kõigest pilti otsima, sest esiteks on münte ise kodus pildistada päris raske (mu fotoka punase värvi filtrist pole selle koha peal üldse abi) ja teiseks ei ole mu käest mitu päeva ühtegi kahepennist läbi käinud, nii et mul ei ole täiskomplekti. Palun, pilt on siin. No ja see seitsme nurga info tabas mind täiesti ootamatult. Ja nüüd ma mõtisklen, kust leida nihik, et seda diameetrit ise mõõta. Story of my life.

#36 Galantofiilia

Päeva sõna: galantofiil e. lumikellukesekoguja. (“Galantofiilia” tuletasin sellest ise. Ja ingliskeelse galanthophile tõlkisin eesti keelde ka ise. Nii et põhimõtteliselt kaks päeva sõna ühe hoobiga ja mõlemad on mu enda tehtud!)

Lumikellukese ladinakeelne nimi Galanthus tuleb omakorda kreeka keelest ja tähendab piimalille.

Lumikellukesed Chelsea Physic Gardenis
Lumikellukesed Chelsea Physic Gardenis – nagu aru saate, on meil hooaeg alanud.

Veel kasulikku sõnavara:

snowdrop – lumikelluke

snowflake – märtsikelluke

lily of the valley – maikelluke