Seni on mu Londoni teatrikogemused piirdunud põhiliselt West Endi muusikalidega. Mõned neist on olnud väga head (Avenue Q paar hooaega tagasi; Matilda, mis praegu täissaalidele läheb), mõned pigem keskpärased (We Will Rock You; Singing In The Rain) ja absoluutselt kõik on olnud liiga kallid (kohad, kust kogu lava näha on, algavad 50 naelast – aga selliseid, kust ei ole, on uskumatult palju neis saalides). Hiljuti käisin küll vaatamas üht etendust, mis ei olnud muusikal, ei olnud kallis ja millele ei olnud raske pileteid saada, aga see osutus ka erakordselt halvaks komöödiaks.
Eesti teatrinatside juurest tulles (viisakalt riidesse! vahetusjalatsid kaasa! puhvetist joogiga välja ei lähe!) on need muusikalid mõjunud pigem maalähedase elamusena. Sinna tullakse otse töölt või shoppamast, nii et ei mingeid piduriideid ega kingakesi. Garderoobi pole ollagi, mantli ja ostukotid võtad sülle. Puhvetit vaheajal ei avata, aga jäätisemüüjad tulevad otse saali kohale ja keegi ei keela sealsamas sametise balustraadi najal Häagen-Dazsi limpsida. Ühesõnaga, minu maitse järgi teater. Ma käisin keskkooli ajal Vanemuises ka mitte suurest teatrihuvist, vaid demonstratiivselt teksaste ja kampsuniga teatris käimas ja jutlustamas, kuidas ma tulin etendust vaatama, mitte ennast näitama;)
Royal Opera House oli seega mu viimane lootus Londoni teatrielus mingitki glamuuri kohata. Tõsi, juba nende koduleht hoiatas: “There is no dress code – feel free to dress up or down,” nii et maani kleiti ma just hankima ei hakanud. (Veel rõõmustas koduleht mind teatega, et alla viieaastaseid lapsi saali ei lubata. Whew!)
Ooperimaja ise oligi kahtlemata glamuurne ja ka “dress up” soovitust olid mõned inimesed jälginud – tõesti paistis nii ülikondi kui paljaid õlgu. Mõnel napiltüleviiesel oli seljas sädelev kleidike ja jalas, tundus, isegi vahetusjalanõud. Nende pered rääkisid küll põhiliselt vene keeles;) Samas polnud ka “dress down” partei esindamata, ikka needsamad teksapüksid ja poekotid. Enamus oli riides nagu ma isegi, smart casual otse kontorist.
Garderoob – check. Millegipärast jälle umbes pool publikut otsustas seda mitte kasutada ja võttis joped ikkagi sülle. Ausalt öeldes oli saalis päris jahe ja tundsin endagi jakist puudust seal.
Puhvet – check. Nii enne etendust kui vaheajal pakuti kohvi ja glamuurijooke (jõin rabarbrilimonaadi, mis oli kohutavalt hea ja maitses, nagu oleks kevad käes). Otse šampanjabaari kõrval aga näiteks pakkis üks proua oma kaasavõetud kodused võileivad välja ja einestas sealsamas. Mitut Preti (tervislikuma otsa võileiva- ja kiirtoidukett) kotikest võis inimestel ka saalis kaasas näha, kuigi mul ausalt polnud aega vaadata, kas keegi etenduse ajal ka sõi. Tegelikult oli kuskil kirjas, et toitu saali viia ei või.
Jäätis – check, kuigi ooperimajas müüdi seda ikkagi koridoris, mitte saalis. Aga Ben&Jerry’se või Häagen-Dazsi asemel pakuti ooperimaja enda brändinguga käsitööjäätist. Neil oli isegi ingveritükkidega variant! Imeline maitseelamus.
Kohad, kust kogu lava näha ei ole – check. Ooperimaja ületab kõiki teisi teatreid siingi ja neil on olemas ka kohad, kust lava _üldse_ näha ei ole:) Need on tegelikult pigem nagu mingid… riiulid, kus peal saab istuda. Selline suveteatri stiil, pikk pink ja mõned padjad pehmenduseks. Ma ise valisin endale hoolikalt kõige odavama koha, kust veel kõik ära paistis. See asus NELJANDAL rõdul ja kuigi seal veel oli igaühel oma tool, siis käetugesid näiteks enam vahel ei olnud.
Ahjaa, etendus ise? Ballett “Alice Imedemaal”. Mulle on küll lihtne muljet avaldada, sest ma ei tea tantsust midagi, aga mulle igatahes meeldis väga. Ja no palun, vaadake neid tegelasi, eriti irvikut kassi:
Aga augustis tuleb meile siia Bolshoi teatri balletitrupp esinema ja ma ostsin just praegu piletid parteri keskele, kõige parematele kohtadele. Sest nagu Efka ütles: “****** ma üldse seal tööl siis käin :D kui ei saa valge inimese kombel balletti minna.” Ühesõnaga, lähme valge inimese kombel. Käetugedega toolidele! Ma ainult olen juba ära unustanud, mida vaatama.
whatever 