Kuuldavasti ehitati Londoni olümpialinnak algusest peale sellise plaaniga, et sellest ka pärast mänge linnarahvale rõõmu ja kasu oleks. Enne oli selle koha peal ainult kole slumm, aga otsustati korraldada nii, et hiljem ei oleks lihtsalt kole slumm olümpiastaadioniga, vaid hiiglaslik park, mis samas kohalikku loodusesse (jah, seal kõrval on loodus) sobituks. Spordirajatised jäävad alles ja antakse ka lihtinimestele kasutada. Kogu see projekt võtab aega aastani 2030, aga aasta pärast olümpiat avati esimene osa avalikkusele ja kuna see on mu kodust jalutuskaugusel, siis ootasin suure kannatamatusega, et sõbrad külla tuleksid ja et saaksin nad olümpiaparki piknikule viia.
See loodusevärk on neil tõesti väga hästi välja tulnud (kuigi päris naljakalt lõppeb see igas servas nagu lõigatult ja asendub ehitusplats-tühermaaga). Kõik on olemas – perfektselt niidetud muruplatside vahel (murul käimine lubatud ja soovitatavgi, nagu Londoni parkides ikka) on metsikud lilleaasad, jõeservas kasvavad kõrkjad ja hundinuiad, künka peal kased… samas on seal kõnniteed ja prügikastid ja kohvik ja mänguväljak.
Ida-London turistile muidugi otseselt tee peale ei jää, aga kui keegi tahab veeta toreda päeva Londonis _ilma_ Oxford Streeti külastamata (hmm, tegelikult on iga päev, mil Oxford Streetile ei satu, juba iseenesest väga tore päev…), siis ma soovitaksin pigem shopata Westfieldi kaubanduskeskuse Stratfordi harus ja kui raha otsa saama hakkab, siis viimaste pennide eest toidupoest süüa kaasa võtta, tagauksest välja astuda ja olümpiaparki aelema minna.
whatever 