Tänase piduliku päeva puhul on vast paslik (või siis just vastupidi?) meenutada üht toredat õhtut umbes kuu aja eest, kui mul oli vend Londonis külas ja me läksime jalgratastega Thamesi äärde sõitma. (Emajõe kaldal kasvanud inimestele võib sellise idee andeks anda, aga ma nii vihje korras ütlen, et see ei ole tegelikult kõige mugavam viis sightseeinguks.) Täpselt siis, kui Toweri juurde jõudsime, tõsteti Tower Bridge üles, üks hiiglaslik kruiisilaev sõitis silla alt läbi, kõlaritest tuli Elgari “Land of Hope and Glory” ja… tunne oli pühalik kui laulupeol!
Selgub, et ei ole eestlased sugugi ainus rahvas, kes massidena kokku tuleb, lippe lehvitades isamaalist laulu laulab ja vahepeal dirigendilt noomida saab, et sõnalõppu kuulda pole…
whatever 
Miks siis ei ole? South Bank ja värk, peaks ju sobima küll?
sest et jõeäärsed promenaadid on mõeldud jalakäijatele ja seal jalgrattaga sõita on 1) keelatud, 2) ebaviisakas, 3) ebamugav (iga natukese aja tagant on ees äärekivi, trepp või värav). jalgratturi koht Londonis on ikka sõiduteel ja sealt juba vaadet ei vaata. me olime põhjapoolsel kaldal ka. aga pärast jõudsime Lea jõe/Lee kanali towpathile ja siis läks juba toredaks.