BBC Promsi (igasuvine kaks kuud kestev klassikakontsertide sari Royal Albert Hallis) igale kontserdile saab samal õhtul elavast järjekorrast osta viienaelase seisupileti ja kuulata orkestrit kas keskpõrandalt (arena) või kõige ülemiselt rõdult (gallery). Seda kutsutakse promminguks (tuleb sõnast promenading, nagu ka Promsi enda nimi, ja viitab sellele, et ammustel aegadel toimusidki kontserdid pargis ja lihtinimene sai neid kuulata käigupealt).
Tavaliste piletite ja promming-piletite hinnavahe on kahe- kuni kahekümnekordne; õhkkonna vahe punase sametiga kaetud toolide ja ülemise rõdu vahel on umbes nagu Titanicu ülemiste ja alumiste tekkide oma. Bänd on küll kõigil sama, nii et laudadel tantsima ei hakata, eriti kuna laudu pole – nagu ka toole.
Kogenud prommija saabub kohale varakult (meenutagem, elav järjekord) ja võtab kaasa tekid, padjad, suupisted, kohvitermose, lapsed, lastele ja endale lugemiseks raamatud… you name it. Seab end mugavalt sisse, võimalusel muidugi rõdureelingu ligi, et orkester ka ära paistaks, aga sinna mahuvad vähesed. Ja asub kuulama.
Sest tõesti, kas sümfooniaorkestri _nägemine_ on seda väärt, et poolteist tundi püsti seista? Aplausi ajal võib ju end natukeseks jalule ka ajada.
Alkohoolsed joogid, klaaspudelid ja piknikud on rõdul tegelikult keelatud, aga vaheajal kraamitakse need kõik välja ikkagi. Ja Häagen-Dazsi saab osta!
Ja kas ma pean ära mainima, et mitte ükski prommija ei pane end esinejate vastu austuse ülesnäitamiseks pidulikult riidesse? Täna lesis minu kõrval üks noormees, kellel olid eri värvi sokid jalas. Samal ajal, kui Neeme Järvi dirigeeris Pärdi Cantus in memoriam Benjamin Brittenit! Jube tegelikult, milliseid inimesi on olemas, eks.
Ühe kontserdi kuulasin arena-piletiga ka ära, aga esiritta on lootusetu pääseda, nii et rõdu pakub nagu rohkem väärtust.
Järvi meeldis publikule rohkemgi kui eilne (ulme)filmimuusika-eri.
whatever 