#63 Seamus Heaney

Mul on mõned vabandused sellele, miks ma äsjasurnud iiri luuletaja julgen “minu londoni” kategooriasse liigutada.

Esiteks poleks ma tema surmast – ega olemasolustki – ilma briti meedia abita teada saanudki, sest eesti keelde tema raamatuid tõlgitud pole ja üldse pole ma temast kunagi enne midagi kuulnud. (Aga miks? Ta on isegi Nobeli kirjanduspreemia saanud, umbes sel ajal, kui me kõik arvasime, et Jaan Kross saab.)

Teiseks ja kolmandaks – kaks esimest Heaney luuletust, mida ma lugesin, räägivad minu Londonist. See, noh, aedmurakas:

Blackberry-Picking

Late August, given heavy rain and sun
For a full week, the blackberries would ripen.
At first, just one, a glossy purple clot
Among others, red, green, hard as a knot.
You ate that first one and its flesh was sweet
Like thickened wine: summer’s blood was in it
Leaving stains upon the tongue and lust for
Picking. Then red ones inked up and that hunger
Sent us out with milk cans, pea tins, jam-pots
Where briars scratched and wet grass bleached our boots.
Round hayfields, cornfields and potato-drills
We trekked and picked until the cans were full
Until the tinkling bottom had been covered
With green ones, and on top big dark blobs burned
Like a plate of eyes. Our hands were peppered
With thorn pricks, our palms sticky as Bluebeard’s.
We hoarded the fresh berries in the byre.
But when the bath was filled we found a fur,
A rat-grey fungus, glutting on our cache.
The juice was stinking too. Once off the bush
The fruit fermented, the sweet flesh would turn sour.
I always felt like crying. It wasn’t fair
That all the lovely canfuls smelt of rot.
Each year I hoped they’d keep, knew they would not.

Ja kohe järgmisena jõudis minuni The Underground, mis… las ta seletab ise, mis sellega on. “Honeymooning, moonlighting, late for the Proms”… ma tulen Promsi juurde mõni päev tagasi, aga oh, kui ilus see luuletus minu meelest on!

Kui keegi nüüd veel googeldushoogu satub, siis üks hoiatus mul on: “Mid-Term Break” on _kohutavalt_ kurb.

#62 Olümpiapark

Kuuldavasti ehitati Londoni olümpialinnak algusest peale sellise plaaniga, et sellest ka pärast mänge linnarahvale rõõmu ja kasu oleks. Enne oli selle koha peal ainult kole slumm, aga otsustati korraldada nii, et hiljem ei oleks lihtsalt kole slumm olümpiastaadioniga, vaid hiiglaslik park, mis samas kohalikku loodusesse (jah, seal kõrval on loodus) sobituks. Spordirajatised jäävad alles ja antakse ka lihtinimestele kasutada. Kogu see projekt võtab aega aastani 2030, aga aasta pärast olümpiat avati esimene osa avalikkusele ja kuna see on mu kodust jalutuskaugusel, siis ootasin suure kannatamatusega, et sõbrad külla tuleksid ja et saaksin nad olümpiaparki piknikule viia.

See loodusevärk on neil tõesti väga hästi välja tulnud (kuigi päris naljakalt lõppeb see igas servas nagu lõigatult ja asendub ehitusplats-tühermaaga). Kõik on olemas – perfektselt niidetud muruplatside vahel (murul käimine lubatud ja soovitatavgi, nagu Londoni parkides ikka) on metsikud lilleaasad, jõeservas kasvavad kõrkjad ja hundinuiad, künka peal kased… samas on seal kõnniteed ja prügikastid ja kohvik ja mänguväljak.

Ida-London turistile muidugi otseselt tee peale ei jää, aga kui keegi tahab veeta toreda päeva Londonis _ilma_ Oxford Streeti külastamata (hmm, tegelikult on iga päev, mil Oxford Streetile ei satu, juba iseenesest väga tore päev…), siis ma soovitaksin pigem shopata Westfieldi kaubanduskeskuse Stratfordi harus ja kui raha otsa saama hakkab, siis viimaste pennide eest toidupoest süüa kaasa võtta, tagauksest välja astuda ja olümpiaparki aelema minna.

#61 Land of Hope and Glory

Tänase piduliku päeva puhul on vast paslik (või siis just vastupidi?) meenutada üht toredat õhtut umbes kuu aja eest, kui mul oli vend Londonis külas ja me läksime jalgratastega Thamesi äärde sõitma. (Emajõe kaldal kasvanud inimestele võib sellise idee andeks anda, aga ma nii vihje korras ütlen, et see ei ole tegelikult kõige mugavam viis sightseeinguks.) Täpselt siis, kui Toweri juurde jõudsime, tõsteti Tower Bridge üles, üks hiiglaslik kruiisilaev sõitis silla alt läbi, kõlaritest tuli Elgari “Land of Hope and Glory” ja… tunne oli pühalik kui laulupeol!

Selgub, et ei ole eestlased sugugi ainus rahvas, kes massidena kokku tuleb, lippe lehvitades isamaalist laulu laulab ja vahepeal dirigendilt noomida saab, et sõnalõppu kuulda pole…

#60 Aedmurakas

Aastaid olen elanud teadmises, et ingliskeelne blackberry tähendab eesti keeles põldmarja. Umbes sama kaua aastaid pole ma põldmarjadest suuremat hoolinud, sest nad näevad küll ilusad välja, aga maitsevad veidi hapud ja kuidagi… mõttetud. Ja varakevadest saadik olen olnud kindel, et just põldmarjapõõsastega on ääristatud mu jooksurajad Lea jõe kõrval (kust see, kes oskab otsida, leiab hetkarite kaupa metsikut loodust keset Londoni linna).

Aga nüüd on viljad neil põõsastel küpsed ja üks on selge, põldmarjad need küll ei ole – põldmari läheb rohelisest tumesiniseks, aga neil marjadel on vahepeal üks faas, kus nad on vaarikavärvi! Seetõttu võttis mul veidi aega, enne kui ma neid ikkagi maitsta julgesin. Päris tundmatuid marju ikka ei peaks suhu toppima. Ootasin, kuni nägin teisi inimesi põõsastest täiskorjatud karpidega väljumas, ja võtsin alles siis riski (jäi ju võimalus, et nad valmistusid enesetapuks, eksole).

Ei mingit põldmarja mõttetust. Neil marjadel oli oma maitse täitsa olemas ja head magusad olid ka!

Teoreetilise teadmise hankisin tagantjärele:

* põldmari e. põldmurakas – Rubus caesiusEuropean dewberry – hapu, mõttetu, kasvab põhiliselt rannikualadel, leidub Eestis.

* pampel e. aedmurakas – Rubus fruticosus – Common blackberry – magus, maitsev, leidub Suurbritannias, mitte ajada segi ühe vanaaegse elektroonikaseadmega.

Ma annan teada, kui järgmisena peaks selguma, et blueberry ei olegi mustikas, või kui ma juhtun teada saama, kuidas sinikas inglise keeles on. Mustsõstrad (teadaolevalt blackcurrants) on skoobist väljas, sest nad ei maitse mulle.

#59 Cotswolds

ma ei viitsi mitte midagi rääkida, aga selle pildiga tahaks küll praalida. peaks paremini kui tuhat sõna kokku võtma selle suve kõige palavama nädalavahetuse, kui me lahtise auto rentisime ja sellega Oxfordis, Cotswoldsis ja servapidi Walesis ringi tiirutasime.

somewhere in England