Kui keegi on siiamaani uskunud, et iidne Marathon oli Ateenast täpselt 42,195 km kaugusel, siis – täna on mul tuju see illusioon purustada.
Meeste maraton 1908. aasta Londoni olümpial pidi olema “umbes 25 miili” pikk, nagu maratonidistantsid tol ajal olidki. Inglastel õnnestus välja mõõta rada, mis algas Windsori lossi juurest, lõppes tookordse olümpiastaadioni kuningliku looži ees ja oli “umbes 26 miili pluss üks ring staadionil”. Viimasel hetkel aga selgus, et päris nii ei saa joosta, sest väravast, kust oli plaanis läbi joosta, sõidavad läbi hoopis kuningas ja tema kaaskond tõldadega. Nii juhtuski, et joosti hoopis “umbes 26 miili pluss 385 jardi staadionil” ja sellest omakorda sai märkamatult igaveseks 26 miili ja 385 jardi ehk 42,195 kilomeetrit.
Loo moraal on tegelikult see, et isegi kui neil oleks õnnestunud oma miilid täpselt paika saada (mida nad, tundub, eriti ei üritanudki), siis kilomeetrites oleks see ikkagi mingi täiesti suvaline number. Teine moraal on ka: monarhia võib kõige ootamatumate kohtade peal jalgu jääda.
(Illusioonipurustamise tujus olen täna sellepärast, et lootsin osa võtta 2014. aasta Londoni maratonist, aga selles loteriis, mis nende stardikohtade jagamiseks korraldatud on, mul ei vedanud. Paistab, et oma esimese maratoni jooksen hoopis Pariisis… aga distants on ikkagi Londoni oma!)
whatever 