#75 Köögiviljakott

Ma tahtsin juba Eestis elades hirmsasti endale mahekasti tellida (see on see süsteem, kus keegi paneb sulle kord nädala või paari jooksul kokku portsu köögivilju ja paremal juhul toob lausa koju ära), aga töötaval korteriinimesel on raske sellist asja endale logistiliselt sobima panna – no ei sobi see võimalus, et lased kasti lihtsalt maja ette panna. Nüüd, kui me Londonis hipsterite linnaossa kolisime, läks aga nii hästi, et Growing Communities on ümber nurga ja nende juures saab oma toidul ise järel käia, ei pea ei kodus ootama ega saaki rebastega jagama.

Nüüd ongi nii, et igal kolmapäeval tuleb meeles pidada köögiviljakott ära tuua. (Kasti mõõtu meie tellimus välja ei anna – valisin kõige väiksema, väidetavalt ühele inimesele mõeldud variandi, aga me näeme kahekesi ikka hoolega vaeva, et nädalaga kogu see kraam ära kasutada!*) Esimestel nädalatel tuli seejärel ohtalt googeldada, et teada saada, mis imetaimed meie juurde seekord sattusid, millega neid süüakse ja millal serveeritakse. Nüüd on juba saabunud vilumus: olen küll mõned uued sõnad juurde õppinud (ee… chard – lehtpeet, kale – lehtkapsas… aga ma tegin sohki ja vaatasin uuesti järele, kumb on kumb. nagu alati. ja jerusalem artichoke on maapirn), aga põhiliselt on selgunud, et misiganes rohelise tundmatu asjaga on tegu, see muutub söödavaks ja enamasti ka maitsvaks, kui ta kiirelt läbi aurutada, siis sulavõiga üle valada ja siis suvalisele toidule lisandina serveerida. (See kehtib muide ka mitteroheliste ja mittetundmatute köögiviljade kohta.)

Tundmatutest asjadest rääkides, mõned on tundmatuks jäänudki – “stir-fry packi” sisu võibolla on botaanikutel lihtsalt avastamata veel. Ja “spring greens”… seda kohtasin ükspäev köögiviljapoes ja tormasin kohe uurima, et mis ta nimi PÄRISELT siis on, aga see ongi! No ei ole ju normaalne nimi ühele taimele?

Tuntud ja garanteeritult söödavaid taimi kohtame siiski ka oma kotis – suvi- ja niisama kõrvitsad, porgandid ja pastinaagid ja porrulauk, sibul, seened, salatisegu… Kõik see kraam tuleb kuskilt näo ja nimedega farmidest, kas kuskilt Londoni lähimaakondadest või lausa siitsamast linnaosast – kogukonnakeskused ja linnafarmid kasvatavad näiteks salatit. Lähim peenar, mida ise oma silmaga olen vaatamas käinud, on Clissold Parkis, väikse jalutuskäigu kaugusel kodust. Mõned asjad on siiski Itaaliast ja Hispaaniast ka (muidu vist talvekuudel poleks neil sinna kotti panna midagi peale geneeriliste roheliste lehtede).

Ega nende köögiviljade mahedus mu jaoks eriliselt oluline olekski, aga tore ikka teada, kust su toit täpselt tuleb ja kes seda kasvatab. Ja need rohelised asjad on kindlasti tervislikud ja ma raudselt ei ostaks neid poest ise.

* See väljakutse, et kuidas see kõik oma menüüsse integreerida, ongi kõige põnevam. Millegipärast ükski toiduretsept ei nõua eriti suurtes kogustes lehtpeeti, nii et ikka juhtub, et tood poest hoopis tomatit, kurki ja varssellerit… ja siis seisad nõutu näoga kapi ees, mis on kuhjaga täis selle ja eelmise nädala kohustuslikke köögivilju. Ükspäev mõtlesin välja punktisüsteemi, kus sai plusspunkte kodus olemasolevate köögiviljade ja aknalaual kasvavate ürtide ärakasutamise eest toidus ja miinuseid uute juurdeostmise eest. Mina tegin ühepunktise hommikusöögi (sest niipalju, kui ma tean, ei ole peekon köögivili) ja L umbes viiepunktise õhtusöögi, aga edasi läks meelest arvet pidada.

Illustratsiooniks sellele, kuhu selline kohustuslik köögiviljasöömine võib viia, üks täiesti iseleiutatud ja korduvalt äraproovitud retsept, sobib kogusest sõltuvalt nii pearoaks kui lisandiks:

Lõika kuubikuteks nii palju kõrvitsat, kui palju kõrvitsat sa süüa tahad, ja prae see pannil pehmeks (kaane all, natuke rasva võib ka panna või siis tilga vett, et hauduks). Auruta nii palju spinatit, kui sul vähegi on – see kukub olematult pisikeseks koguseks kokku nagunii. Sulata võid ja haki sinna sisse küüslauku või karulauku; kui seda pole, siis kasvõi murulauku. Või ära haki midagi. Kui sul on soolata või (palju õnne! mina pean selleks spetsiaalselt suurde Waitrose’i minema, et magedat võid saada), siis pane soola ka veidi. Pane kõrvits kaussi või taldrikule, spinat sinna peale, vala kõik küüslauguvõiga üle. Head isu!

Advertisements

3 kommentaari to “#75 Köögiviljakott”

  1. mris Says:

    Väga lõbus lugemine oli, lehtkapsas (ma ei teadnudki eestikeelset nimetust) on päris mõnus ka koos hulga küüslauguga praetult.

  2. Kaur Says:

    Mul naine teeb vist lehtkapsas + küüslauk ja siis umbes eelnevatega võrdne kogus chillit (vist, no need terava maitsega kaunakesed). Praetult ja rasvaselt. Nõrgemad külalised jooksevad selle valmistamise lõhnade peale köögist välja, ja lapsed pmst oma toast välja ei tule, aga kui ära harjuda, on maitsev ja huvitav.

  3. _kaur_ Says:

    Ja no mis mõttes “ükski retsept ei nõua”, sul on lihtsalt kokaraamatuid liiga vähe!!!!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: