#2 What I talk about when I talk about running

Septembrikuus jooksin 144 km, mis on umbes kolmandiku võrra rohkem, kui mu kõige parematel kuudel tavaliselt. Sest ma kolisin Londonisse.

Osalt oli asi muidugi selles, et mul oli uues elukohas (kodu, sõbrad ja muud hobid veel päriselt paika loksumata) hirmsasti aega üle. Oktoobris ja novembris on olnud palju muud tegemist, tervis kehv, kärss kärnas, maa külmunud ja veel paar pisiasja, nii et ükski rekord just ei purunenud… Aga siiski, see september oli üks imetore kuu.

Londonis on nii palju nii armsaid parke, kus saab joosta. Armsust lisavad tublisti 1) kõik teised jooksjad seal pargis – alati on keegi, kes on minust veel imelikumalt riides või jookseb veel aeglasemalt või läheb näost veel punasemaks või on oma spordikellale veel jaburamad intervallid programmeerinud; 2) oravad. Need oravad siin on paksud ja ülbed ja ebanormaalselt koheva sabaga, aga ma ei tüdine neist. Väike wildlife igas päevas.

Kuna ma elasin septembris peaaegu Thamesi ääres, siis ma käisin jõekaldal ka palju jooksmas. Seal nägi välja nagu Emajõe ääres ja vihmaga läks osa teest väga poriseks, aga õnneks september polnud kuigi vihmane. Erinevalt ühestki pargist ei suutnud ma Thamesile ringi peale joosta. Ükskord jooksin kodust 10 km kaugusele, et näha, kuidas Kew Gardens jõe poolt vaadates paistab. Paistis kena, aga siis selgus, et koju tagasi on ka 10 km. 20 km on minusuguse jaoks ikka pikk maa joosta! Pärast seda kolisin jõe äärest ära ka. Aga veel meeldis mulle seal see, et jõe peal tehti alati sõudetrenni. See tundus mulle väga inglaslik.

Teine täiesti imeline veekogu, nii jooksutrenni mõttes kui üleüldse, on Regent’s Canal, aga see väärib lausa omaette sissekannet.

Siis tuli veel välja, et neil on parkrun. Seda võiks ehk võrrelda orienteerumisneljapäevakutega, aga see kõik võtab palju vähem aega ja riided jäävad puhtamaks. Lihtsalt paned end veebilehel kirja ja siis võid suvalisel laupäevahommikul minna suvalisse osalevasse parki (Londonis on neid valida mõnikümmend) ja suvaliste inimestega võidu 5 km joosta. Pärast saad mailiga tulemused teada (no et mitu osalejat oli ja mitmes sa ise olid ja mitmes naine ja mitmes oma vanuseklassi naine ja mitu protsenti maailmarekordist su tulemus on, midagi sinnakanti). Maksma ei pea ja mingit muud ülearust asjatamist ka ei ole. Mul on reegel, et kui laupäev millegi muu peale ära plaanitud pole, siis tuleb minna parkrunile. Kahjuks on laupäevad tihti ära planeeritud:) aga eks ma ikka olen käinud jõudumööda.

Parkrunist rääkides, eilsel sain aru, et inglise jooksjat ei heiduta ikka MITTE mingisugune ilm. Ma konkreetselt lugesin enne starti üle, 89 osalejast (okei, selle numbri ma sain finišiprotokollist) 12 olid lühikeste pükste JA lühikeste varrukatega. Õhutemperatuur oli nii umbes -1C (härmatis oli maas)! Lisaks neile 12le oli veel hulk selliseid, kellel olid lühikesed püksid ja pikad varrukad. Keksisin stardi ootel ringi, et end endamvähem soojas hoida, ja püüdsin meenutada, misasja see üks võlur seal lendluudpalli maailmakarikavõistlustel ütles selle kohta, kuidas talle meeldib oma teatud kehaosade ümber tervislikku tuulekest tunda… Mnjah. Sest, noh, mina panin pikad püksid jalga 5. septembril ja pikad varrukad oktoobri alguses, ja praegu on raudselt soe spordipesu ka mängus. Võibolla ma ei pinguta piisavalt muidugi, aga palav küll ei ole:S Ja muide, üks neist lühikese-dressi-preilidest finišeeris igatahes pärast mind, nii et “nad jooksevad väga kiiresti, neil ei jõua külm hakata” ei ole universaalne selgitus.

Muidugi neid lühikesepüksimehi näeb igapäevaselt mööda tänavaid ringi lippamas, mitte ainult võidujooksudel. Pimedal jahedal novembriõhtul kesklinnas tipptunniliiklejate vahel on see muidugi veidi ootamatu vaatepilt, aga noh – inimene teeb trenni.

Ma ise eriti kõnniteedel joosta ei viitsi, sest mulle ei meeldi, et inimesed on jalus… aga üks põhjus, mille pärast ma üldse Londonisse kolisin, oli Home Run – selline projekt, kus saad töölt koju joosta ja keegi teine viib su koti kohale. Lihtsalt nii imeline kontseptsioon! Ma pole selle äraproovimiseni ikka veel jõudnud, aga see on endiselt plaanis.

Aga kuna pargid ja veekogud meeldivad mulle ikka rohkem, siis on plaanis ka Richmond Park (kus on hirved – neid ma olen näinud, sattusin sinna kord jalgrattaga) ja kodulähedase veehoidla serv ja, noh, mõned mõtted on veel. Kui ainult see kärss nii kärnas ja maa nii külmunud poleks:S

Advertisements

5 kommentaari to “#2 What I talk about when I talk about running”

  1. madiken Says:

    mina jooksin ka regent’s canali ääres, sellel on mu südames ka eraldi peatükk.

  2. Oudekki Says:

    Grr, miks see minust mööda läks, mul oli novembri alguses 8h Londonis aega surnuks lüüa ja ma ei saanud kedagi oma tuttavatest kätte (ja nii ma uppusingi Oxford Streeti rahvasumma)… Aga eks siis teine kord, ma tulen ka jooksma :)

  3. kitty Says:

    Oudekki, ma ei tea, kuidas see sinust mööda läks, ma kevadel raudselt rääkisin sulle:) aga jah, teine kord siis päris kindlasti!

    madiken, ma mõtlen su peale alati, kui ma seal kanali ääres käin:)

  4. Oudekki Says:

    Rääkisid küll, aga mul oli tunne, et see on kõik alles ees :) Järgmine kord on arvatavasti kevadel, kas sa oled seal ikka veel alles?

  5. kitty Says:

    See oligi kõik alles ees… aga siis see jõudis kätte:) ma olen kevadel vägagi alles, teata ainult ette, kui tead, millal tuled, siis ma ei säti muid asju samale ajale!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: