Jooksublogi, osa 5: kui eeldusi pole, ei aita trenn kah!
Sellest, mida jooksmine minuga teinud on, annaks rääkida pikemalt ja küllap ma ükskord räägingi. Paar asja siiski on, mida ta kõigi imestuseks teinud EI ole, katsuks nendega ühele poole saada (ja neid siis enam mitte kunagi mainida):
1) ma ei ole saanud kiiremaks.
Jah, treener alati lohutab, et me ei treenigi kiirust ega lühikesi distantse, aga võiks ju loota, et ma jooksen nüüdseks kiiremini kasvõi ühestainsast oma tuttavast – mõnest sellisest näiteks, kes trenni ei tee ja ainult kord aastas rahvajooksul võistleb? Kättesaadavat infot (finišiprotokollid ja postitused sotsiaalvõrgustikes) analüüsides pole ma kahjuks ühtegi konkreetset näidet tuvastanud.
Ja rahvajooksudel näen enda ümber endiselt ainult väga noori, väga vanu, väga pakse või ilmselgete füüsiliste puuetega inimesi. Ühel võistlusel näiteks jooksis minust mööda ja kadus minutiga silmapiiri taha mees, kellel oli üks kehapool halvatud. Ausalt!
2) ma ei ole kaalus alla võtnud.
Selgub, et paljud inimesed veel ei tea, nii et las ma teatan teile uudise: pikamaajooks polegi mingi kõhnumistrenn! Organism hakkab selle jama käigus tootma hoopis stressihormoon kortisooli, mis kaalualandamisele hoolega vastu töötab. Mõistlik temast, sest kunagi ei tea, mitu tundi ja päeva ma veel järjest joosta kavatsen, ja kõiki ressursse tuleb kriisiolukorras säästa…
Et kuidas need tippmaratoonarid siis kõik nii kõhnad on? Kõhnast inimesest saab lihtsalt palju parema maratoonari! Minu kehatüübiga inimesed, kui neil mõistus peas on, valivad endale mingi sobivama trenni. Näiteks selles sangpommiasjas olen ma kogu aeg klassi parim ja saan treenerilt kiita!
whatever 