we can burn brighter than the sun

Jooksublogi, osa 3: jalanõusid ikka läheb!

Tähelepanelik vaatleja märkab, et ma tean täpselt, milllise jalanõutootja mis mudeliga mulle joosta meeldib:)

Pildilt puuduvad minu esimesed Sauconyd – Kinvara 2, mille jooksin põhjalikult surnuks ja asendasin täpselt aasta aega tagasi Kinvara 3-ga (pildil aukohal). Mõlemad nimetatud olid muide meeste mudel, sest naiste omad olid noil hooaegadel (ehhki seda on raske uskuda) VEEL jõledamat värvi. Surnuksjoostud paari jätsin alguses alles ja mõtlesin, et kui vahel harva Tallinnasse satun, siis saan ju nendega veel joosta. Sain hoopis valusa õppetunni ehk vigastuse ja ostsin endale seepeale varupaariks ja Tallinnas-hoidmiseks Kinvara 4 (need roosad).

Pariisi maratoni läbimise eest premeerisin end Kinvara 5 eriväljaandega (commemorative collectors edition, à l’éfigie du célèbre Marathon de Paris). Need on nii glamuursed, et inimesed trennis panevad tähele ja kommenteerivad! (Brittidel ei ole eriti kombeks kalleid ja silmatorkavaid spordiriideid kanda… pean tunnistama, et üle pika aja Nõmme metsas joostes sain vastusörkijate rõivakaubamärkidest veidi pimestatud. Eriti kuna ma vaatasin järele, mis need Nike’i joped ja püksid poes maksavad.)

Ja kuna aastaga said ka Kinvara 3-le augud sisse joostud, siis lähen viin need nüüd kohe pidulikult prügikasti; asenduseks veel üks paar hooajalõpu allahindlusega Kinvara 4, mis meeldivad mulle välimuselt neist kõigist kõige rohkem, sest see sinine on nii ilus.

Aa, et kuidas see kõik nii läks? Käisin ükskord Jooksueksperdi poes kurtmas, et põlved valutavad ja et peaks vist kuidagi teisiti jooksma kui üle kanna… et antagu mulle mingid paljajalujooksmise jalanõud. Eksperdid arvasid, et alustuseks on 4mm heel-to-toe drop täitsa piisav ja küll siis edasi vaatab. Noh, oleme iga kord vaadanud ja pole põhjust leidnud mudelit vahetada – kuna ma jooksen päris palju ja põhiliselt asfaldil, siis õhemat talda küll vaja pole. Põlved pole endast enam märku andnud.

#83 San Fairy Ann

Üheks mu lapsepõlve lemmikraamatuks oli Eleanor Farjeoni “Väike raamatutuba”. Või mis lapsepõlve, see on üks neid raamatuid, mida ma aegajalt ikka üle loen, sest ta on nii tore. Ja see on üks neid raamatuid, mille ma suuremaks saades ka originaalkeeles ette võtsin ja mis oli täitsa seda väärt, sest seal räägivad lisaks printsidele ja printsessidele ka inglise agulilapsed ja seda on inglise keeles ikka täitsa teine asi lugeda kui tõlkes. (Kui te pole lugenud, siis see on selline eraldiseisvate juttudega raamat, mõned lood muinasjutulikumad ja mõned puha agulirealism.)

Millalgi mitte väga ammu seda kord jälle üle lugedes avastasin mõned detailid, millest ma lapsena kohe kindlasti aru ei saanud (aga ei lasknud end sellest ka segada): Cathy ja teised sõjapõgenikud jutus “Haldjas Ann” olid hoopiski Teise Maailmasõja ajal evakueeritud lapsed, kes linnadest pommitamise jalust ära maale saadeti. Ja järelikult see eelmine sõda, kust Cathy vanaisa tema emale Prantsusmaa lossikraavist leitud nuku tõi, oli Esimene Maailmasõda (olgu, loos on isegi öeldud “esimene suur sõda”, aga kümneaastasele minule läks see vihje küll kaduma). So far, so good.

Nii, aga edasi: inglise keeles on selle loo – ja nuku – nimi San Fairy Ann, ja kui ma selle teada sain, siis ma korraks vist küll imestasin, miks San, aga pikemalt selle üle pead ei murdnud ka. Kui haldjas, siis haldjas.

Ja siis ühtäkki… lugesin üht põnevat artiklit, klikkisin sealt edasi järgmist linki, hämmeldusin põhjalikult, googeldasin veel veidi… ja vat, mis hoopis selgus:

British soldiers in World War One soon found out their French counterparts had a phrase that resembled “it doesn’t matter” but that sounded much more satisfying, dismissing a problem out of hand. The expression was “Ça ne fait rien” and was anglicised into “San Fairy Ann”.

vot ja SELLEPÄRAST pani sõdurist vanaisa nukule sellise nime! Sellepärast San, ja muidugi ei saanud ma tõlkes lugedes sellest aru saadagi.

Erilise rosinana avastasin juttu nüüd uue teadmise valguses üle lugedes, et seal on lisavihje sees – kui Cathy oma kadunud nuku pärast nutab, lohutab prantslannast doktoriproua teda: “Ça ne fait rien”:)

Ahjaa, neile, kes on “Väikest raamatutuba” lugenud: see vaga Grisseli jutt on ka kõik õige! Enam mind ei üllataks, kui selguks, et olid olemas ka seitse printsessi, kelle elu mõtteks olid nende juuksed, ja et Läänelaas asub kuskil Buckinghami palee vahetus läheduses.

käekell on kadunud ja liivakell ei aita

Jooksublogi, osa 2: cross-training FTW!

Et kas ma rattaga ei sõidagi? No rattasportlane ma just pole, aga kuidagi peab ju tööle ja koju saama…

Märtsikuuga praalin selleks, et meenutada - ma pole mitte lodevus-, vaid kliimapagulane!
Märtsikuuga praalin selleks, et meenutada – ma pole mitte lodevus-, vaid kliimapagulane!

13 km (töö)päevas on just paras maa niiviisi kontsakingaga ja end higiseks ajamata kruiisida. Tugevamaks see võibolla ei tee, aga vähemalt ei jää nõrgemaks ja ei pea Central Line’iga asju ajama. Tugevakssaamiseks on seal need joogad ja pilatesed ja ujumised… isegi jõusaalis olen käinud, aga teate, Londoni jõusaalid ei ole küll kohaleminekuvaeva väärt.

See karikas all paremal nurgas tähistab muide sellist pisiasja nagu maratoni läbimine.

she’s got hyper power speeding on forever

Kui kellelegi on jäänud arusaamatuks, miks ma alailma blogin sellest, kuidas ma _ei_ jookse, siis sellele on lihtne seletus – kogu aur on trenni peale ära läinud ja tuututamiseks ei jäänud suurt midagi järele. Aga nüüd, kus hooaja viimane võistlus läbi sai, on ette näha selliseid aja- ja jaksuülejääke, et hakka või spordiblogi pidama.

Mingeid tulemusi, millega praalida, pole mul kahjuks ette näidata, aga see-eest oli mul ükspäev 2 tundi ja 15 minutit aega mõelda selle üle, kuidas praalida protsessiga. Mõni mõte ikka tuli selle aja jooksul.

Jooksublogi, osa 1: löön teid kõiki mahuga!

2014 pole veel läbi!
2014 pole veel läbi!