we’ve come too far to give up who we are

Jooksublogi vol 6: ilu päästab maailma!

Suur osa mu jooksumotivatsioonist tuleb, ausalt, sellest, et otsin endale jooksmiseks kohti, kus oleks tore olla ja midagi ilusat vaadata. Kodulähedased rajad on eraldi jutt, aga tihti olen nädalavahetusel – millesse maratoniks treenijal kuulub alati paaritunnine aeglane jooks – kuskil Londonist väljas Britannia ilu imetlemas.

Seega olen juba päris vilunud otsima looduskauneid jooksuradu Google Mapsi (vihje: otsi lähimat kanalit, selle kõrval jookseb enamasti towpath!), Lonely Planeti või kohaliku turismiinfopunkti abiga (vihje: matka- ja jalgrattaradadesse tuleb suhtuda teatava ettevaatusega, need võivad olla jube kitsad ja mägised. Parimad marsruudid on need, mida soovitatakse ratsutajatele! Ja nagu Eesti, on ka Inglismaa täis endistele raudteetammidele rajatud kergliiklusteid.)

Ma ei kanna trennis enamasti telefoni (fotokast rääkimata) kaasas, sest see on lihtsalt liiga suur ja ei mahu kuhugi ära ja segab… nii et suurem osa neil nädalavahetusejooksudel kogetud imelisi vaateid jäävad ainult mälupiltideks. Paaril korral sel kevadel siiski õnnestus teha mõned fotod.

Yorkshire, mai 2014:

DSC_0038

DSC_0040

Ullswater, Lake District, mai 2014 (ühe pildi peal siin olen mina ka näha):

no vot ja SELLEST ma räägin, kui ma räägin jooksmisest!