i’m bulletproof nothing to lose fire away fire away

Jooksublogi, vol 8: aga tõesti ei ole külm!

Täpselt kaks aastat tagasi avaldasin imestust selle üle, kuidas need inglased ikkagi aastaringselt lühikestes dressides trenni teevad. Täna… jooksin lühikeste varrukatega ja kirusin end, et pikad püksid panin – palav oli.

Tõsi, plusskraadid on väljas hetkel, aga see ei muuda asjaolu, et olen muutunud täiesti külmakindlaks. (Tegelikult ka kuuma-, sest suvel samade särkidega mul üleliia soe ka ei olnud. Täpselt paras on olla kogu aeg.)

Ei teagi, kas see võib kuidagi jooksutrenniga seotud olla või olen lihtsalt assimileerunud. Igatahes vaatan kõiki maikaväel jooksjaid, kleidiväel peolesuundujaid, paljasäärseid lapsi ja mütside-kinnasteta imikuid kärudes nüüd palju mõistvamal pilgul. Meil lihtsalt ei olegi külm!

#86 Punased postkastid

Minu postkastiobsessioon sai alguse kevadel, kui käisin kord maalilisel jalgrattasõidul Canterbury lähistel koos elusa inglasega, kes tee ääres üht postkasti vaadates asjatundlikult nentis, et see on seal juba kuninganna Victoria ajast. Selgus, et iga postkasti peal siin kuningriigis* on selle monarhi monogramm (royal cypher), kes postkasti paikapaneku ajal parajasti ametis oli.

Muidugi oli mul kohe vaja täiskollektsioon neid monogramme kokku saada – ja muidugi ei olnud ajalugu eraldi vaeva näinud, et seda ülesannet mulle lihtsamaks teha. Selgus nimelt, et Edward VIII lühikese valitsusaja jooksul jõuti postkaste vermida kõigest 161 tükki ja neist sugugi kõik ei ole alles. Niisiis käisin terve suve ringi ja vaatasin IGA postkasti pealt igaks juhuks monogrammi ja siis tegin igaks juhuks pilti, sest mul ei olnud kunagi meeles, kas mul see juba on.

Kui muud sellest kasu ei ole olnud, siis vähemalt Briti kuningannad ja kuningad Victoriast Elizabeth II-ni on mul nüüd küll õiges järjekorras peas. Palun:

Victoria (troonil 1837-1901)

Victoria-aegseid postkaste on kõik kohad täis, sest kuigi kogu avaliku postkasti kontseptsioon tekkis alles aastal 1853, oli tal siiski PÄRIS palju aega neid paigaldada.

Edward VII (1901-1910)

Need on pigem haruldased ja alati teeb rõõmu mõnd näha.

Edward VII Bristol originaal
Royal York Crescent, Bristol

George V (1910-1936)

Ma ei tea, kas keegi teab, miks tal nii igav monogramm on.

Edward VIII (1936)

Selle harulduse leidsin autoaknast vaadates, jätsin koha meelde ja kõndisin pärast tagasi, et pildistada. Küljes on tal margimüümisaparaat, mis kardetavasti viimased 80 aastat pole töötanud.

Edward VIII

George VI (1936-1952)

Kõige ilusam monogramm neist kõigist ja pealegi on Gorge VI postkastid alati väga ilusates kohtades ka! Minu lemmikud.

Elizabeth II (1952-…)

Neid on muidugi veel rohkem kui Victoria omi; erinevamaid ka.

Kuldseks värviti Londoni olümpia järel iga briti olümpiavõitja auks tema kodukohas üks postkast, kokku sadakond, aga ma näinud olengi vist ainult seda ühte.

Ahjaa, päris alguses olid postkastid tumerohelised, et tausta sulanduda. Aga inimesed kippusid neile otsa jooksma ja nii värviti nad punaseks. Seda, kas telefoniputkad ja bussid on punased samal põhjusel, ei oska ma öelda.

* – ainult et separatistlikul Šotimaal ei pruugi olla üldse mingit monogrammi. Sest kuigi šotlased tunnistavad Elizabethi oma kuningannana, ei ole nad nõus II-ga ta tiitlis – nende jaoks on ta esimene Elizabeth, kes nende riiki valitseb:) Nõnda siis on vanemad postkastid monogrammiga, aga viimase 60 aasta omad ilma:

Royal Mile, Edinburgh

jet planes islands tigers on a gold leash

(kuna jooksma pole juba kümme päeva jõudnud, siis puudub igasugune vabandus mitte jooksublogida, eks.)

Jooksublogi vol 7: ei ole sugugi igav!

Jooksutrenn, eriti pikk, võib muidugi olla kohutavalt tüütu – aga nagu igas eluvaldkonnas, nii ka spordis annab hea planeerimisega palju ebameeldivusi ära hoida. Reegel nr 1: ilu päästab maailma (vt eelmist postitust). Reegel nr 2: iPodi aku ei tohi tühjaks saada. Reegel nr 3: podcastid ja audioraamatud ei tohi otsa saada.

(Kui te nüüd ootasite mingeid reegleid vaheldusrikaste trennide kohta, siis neid ei tule. Intervallid või ülesmäge lõigud on veel _eriti_ igavad ja nõuavad põhjalikku aju tuimestamist kõrvaklappide kaudu.)

Kuna ma audioraamatuid osta ei raatsi, siis selles vallas olen piirdunud põhiliselt klassikaga – näiteks jaanuaris 2014 töötasin otsast lõpuni läbi kogu Jane Austeni loomingu, kõik 175 km. Äärmiselt õpetlik kogemus. Kas teie teate, kuidas hääldatakse inglise keeles sõnu “colonel” ja “lieutenant”? (Selle teadmise omandamisest möödunud 10 kuu jooksul pole mul küll veel tekkinud juhust neid termineid vestluses kasutada, aga ma igatahes olen valmis.)

Kaasaegsemate terminite ja sündmustega hoiavad mind aga kursis:

* Composer Of The Week (BBC Radio 3) – selle võtan tavaliselt ette rattaga tööle sõites aegadel, mil kõik teised podcastid on jooksmise peale juba ära kulunud. Pole kindel, palju ma tegelikult kuulan või meelde jätan, aga Donald Macleodi inglise keel on väga nauditav ja muusikanäited harivad minusugust võhikut ikka ka. Näiteks ükskord sain teada, et Marju Läniku laulu pulmakelladest kirjutas hoopis Saint-Saënswho knew!

* Freakonomics Radio (WNYC) – noh, kes ei teaks Freakonomicsit. Stephen Dubner (kes ei ole majandusteadlane) kaevab välja obskuurseid teemasid, mida majandusteadlase seisukohalt käsitleda, ja Steven Levitt (kes on majandusteadlane) varustab teda šokeerivate soundbite’idega.

* Müstiline Venemaa (Vikerraadio) – minu jaoks on see üsna värske leid, tegelikult muidugi alati olemas olnud. Mis tähendab, et mind ootab ees terve aastatepikkune arhiiv, jei!

* No Such Thing as a Fish – kui ma saaks valida ainult ühe podcasti, mida kuulata, siis ma sureks ära valiks selle, sest  see on lakkamatu põnevate faktide tulevärk, autoriteks inimesed, kelle tööks on otsida fakte QI jaoks, mida ma pole kunagi näinud ja ei viitsi vist vaadata ka, sest milleks, kui parimad palad mulle podcasti näol kätte tuuakse?

* Raadio Ööülikool – selle puhul ma valin hoolega, mida üldse alla laadida, sest veidi esoteerikarohkeks kisub see mu jaoks, aga hoian siiski silma peal.

* Radiolab (WNYC) – because science! Alguses mulle tundus see veidi üle…toimetatud, aga nüüd olen nende stiiliga ära harjunud ja naudin – nad tõesti kasutavad meediumi väga tõhusalt ära. Nagu kuuldemäng väga põnevatel teemadel.

* Rahva Oma Kaitse (R2) – ma olen maailma KÕIGE osavam külmunud-sõrmedega-täpselt-3:30-peale-kerija-et-pääseda-kohutavast-Ringo-Starri-laulust.

* The Moth ja The Story Collider – mõlemas jutustavad tavalised inimesed päriseltjuhtunud lugusid, ühel juhul suvalistel teemadel ja teise tagline on “stories about how science has affected peoples’ lives”. No ma ei tea, vaevalt, et ma sealt palju targemaks olen saanud, aga nii tore lihtsalt kuidagi. Vahel võtab pisara silma, aga saab ju teha näo, et see on tuulest. Või higi.

* Tweet of the Day (BBC Radio 4) – ei jää sealtki meelde suurt midagi, aga linnulaul ja Sir David Attenborough kuluvad väikestes doosides siiski alati ära.

* Uus raamat (Klassikaraadio)- kõigist kohmetutest eesti meestest on Peeter Helme võibolla mu lemmik. Mulle meeldib, kuidas ta raamatuid valib ja kuidas neist jutustab.

Kui nüüd tundub, et jube palju jõuan kuulata, siis meenutagem, et see pidigi olema protsessiga praalimise rubriik. Suvel juhtus ikka alailma, et mul kulus nädalaga rohkem podcaste, kui kogu see kamp suutis juurde teha sama ajaga, ja pidin aga jälle arhiividest mõne surnud helilooja või vene tsaari elu endale taustaks võtma.

(Muusikat ma jooksmise kõrvale kuulata ei saa, rütm segab. Üks erand: kui trennikava hakkas nõudma mu isiklikest rekorditest kiiremaid temposid, siis War in Wonderlandi abil püsisin enamvähem reel.)