#87 British Museum

Olen kaks aastat oodanud, “et tuleks halva ilmaga nädalavahetus, mil midagi muud plaanis ei ole ja saaks minna ja veeta muuseumis terve päeva”… ja pole jaksanud ära oodata. Võtsin hoopis ühe reede vabaks ja veetsin suure osa sellest British Museumis ja oh, mul pole olnud paremat reedet terve igaviku juba!

Briti muuseumi – nagu ka paljude teiste Londoni muuseumide – püsikollektsiooni saab näha tasuta, ajutiste näituste jaoks on vaja piletit või liikmekaarti. Ma arvasin alguses, et valin ÜHE muuseumi välja ja teen liikmekaardi ja käin siis aasta otsa muudkui aga selles muuseumis… noh, praegu on mul neid kaarte rahakotis kolm tükki ja kõik on end ära tasunud ka juba. Lisaks on disainimuuseumi ja V&A kaardid väga ilusad. Briti muuseumi oma… nah.

Vasakult: Design Museum, V&A, British Museum

Vasakult: Design Museum, V&A, British Museum

Nojah, igatahes on praegu üleval kolm näitust, mis mul kõik nägemata olid. Mingi dünastia oli igavavõitu, aga päris mahukas, nii et selle järel käisin end kosutamas ainult liikmetele mõeldud kohvik-puhkeruumis. Seal müüdi sama teed ja samu võileibu samade hindadega, mis fuajees olevas lihtinimeste kohvikus, aga wifi oli tasuta, tee toodi lauda ja tunne oli palju glamuursem! Ja nagu minuga mu Londoni kultuuriretkedel alailma juhtub, olin jälle kaugelt kõige noorem inimene kogu ruumis. (See ilmselt selgitab ka liikmekaardi disaini.)

Ancient lives, new discoveries oli juba põnevam, sest Briti Muuseumi vana tõmbenumber – muumiad – olid läbi kompuutertomograafi lastud. Minuga on seda ka tehtud, nii et oskasin suhestuda! (Seal tuleb liikumatult püsida – muumiad said kindlasti kiita.) Ja kui juba enda pealuud oli põnev filmist vaadata, siis muumia oma seda enam.

Germany – memories of a nation oli seekord mu lemmik ja seda teadsin ma ette aimata, sest selle näituse toeks tegi BBC Radio 4 ka raadiosaate-podcasti, mille esimesed osad mul juba kuulatud olid. Radio 4 saated on VÄGA head (kuigi ma olen kindel, et ma olen jälle noorim kuulaja, kes neil üldse iial olnud on) ja see Saksamaa-asi pole erand. Näitus oli sellele pigem selline toetav visuaal, optional. Umbes nagu vaataks filmi, kui raamatut juba lugenud oled.

Nüüd ootavad kõik Juured-Kivirähud ja QI-elfid järjekorras, kuni ma selle podcastiga ühele poole saan.

Ja ma väga tahaks teada, miks ajalugu koolis nii igav oli, kui nüüd selgub, et ta tegelikult ikkagi on huvitav.

Advertisements

3 kommentaari to “#87 British Museum”

  1. _kaur_ Says:

    Sul lapsi ikka veel ei ole?
    Sest kui oleb, siis hakkad sa küsimust:
    “miks ajalugu koolis nii igav oli”
    endalt küsima kaks korda päevas.
    Lisaks asendad “ajaloo” “loodusõpetuse”, “kirjanduse”, “muusikaõpetuse” ja kümne muu asjaga.

  2. _kaur_ Says:

    Sa vist ei loe mu kommentaare, tark tegu pmst.
    Aga kui loed, siis võta ja avasta Briti Muuseumi hoopis uuest ja lõbusamast küljest:
    http://www.theguardian.com/uk/1999/nov/08/davidhencke

  3. kitty Says:

    loen ikka, kelle teise kommentaare mul siin lugeda on :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: