and i learned and i learned till my lesson was learned

Jooksublogi, vol 11: spordipäev!

kasvatasin aeda nartsisssi. veebruarikuus.

Kuna kevade saabumist ei anna enam kuidagi eitada, otsustasin sisetrennide hooaja pidulikult lõpetada ja osaleda selle puhul oma spordiklubi 24/7 challenge’is. See tähendas – õnneks kõigest – “24 trenni 7 tunniga” ja lubati, et ära saab proovida kõik meie klubis pakutavad rühmatrennid, 15-minutiste juppidena.

Mind on alati huvitanud, kuidas saab tänapäeval nii palju erinevaid trenne üldse olemas olla ja mida seal tehakse. (Kui mina noor olin, siis oli olemas ainult üks rühmatrenn: aeroobika. Mõne aja pärast tuli BodyPump ja siis veel veidi hiljem jooga ja pilates. Rohkem ei osanudki nagu tahta. Noh, keka tunnid olid ka, aga neid ei tahtnud keegi.)

Mõistatusele vastuse saamiseks tuli muidugi veidi pingutada, aga lõpuks oli see kõik lihtsam (kui ka mitte kergem), kui ma arvata oskasingi. Koostasin väikse oskussõnastiku, et järgmisel talvel lihtsam oleks:

Zumba, Zumba tone, Aero-dance, Just Jhoom, Cardio Kick, Step = aeroobika (vt ka: tantsuline aroobika, body-aeroobika, step-aeroobika…)

Vipr, Kettlebells, Sculpt = BodyPump (rohkem või vähem raskete asjade tõstmine etteantud rütmis)

Legs-Bum-Tum, Abs, Ballet Con, Abs&Back = pilates (plank. ja natuke kükke ja keretõsteid ja siis veel planku.)

Gliders/Gymstick, HIIT, Circuit, TRX = keka tund (all of the above pluss jooksmine, hüppamine, harjutused keharaskusega ja igasuguste eksootiliste abivahenditega)

(Viimase osas muidugi veidi valetan – kehalise tunnid oleks võinud sellised olla, aga meil enamasti kahjuks ei olnud. Vot rahvastepallitrenni ei ole ma üheski spordiklubis veel näinud.)

Poksi-, ratta- ja joogatrennid tundusid legitiimsed, st seal toimus see, millele nimi viitas.

it’s right that you’re with me i’m glad you remained

Otsisin oma blogi admin-liidesest midagi hoopis muud, aga leidsin näe mille: pooliku reisikirja minu ja vanaema Norra-roadtripist, kevad 2011.

Igasugune mälestus selle teksti alustamisest ja kirjutamisest mul puudub. Kahtlustan, et poolikuks ta jääbki, sest vastav reisipäevik on kui üldse kuskil, siis Eestis, ja sellise detailsusega ei mäletaks ma seda reisi enam päeviku toelgi:( Eit mäletas, aga eit suri ära.

(Moraal: kohe tuleb kirja panna kõik. Ja siis tuleb kuskile nähtavasse kohta panna link kirjapandule, sest muidu ununeb ka see, et sai kirja pandud.)

Reisilugu muide tasub lugemist – tühja sest Norrast, aga vanaema oli mul ikka väga tore!

vanaema suusahüppemäe otsas
vanaema suusahüppemäe otsas

algab kõik uus või on ümber saamas

Jooksublogi, vol 10: pole midagi selga panna?

Minul, tänan küsimast, on midagi selga panna küll, kuni asi puudutab jooksu- või muud trenni. Mul on spordiriideid vist umbes sama palju kui kõiki teisi riideid kokku ja ma näen kõigis neis imeliselt hea välja, mida teiste riiete kohta alati öelda ei saa. Sellepärast veedangi nii palju aega trenni tehes!

Meest, kellel polnud midagi selga panna, nägin tänahommikusel jooksuringil. Kujutage nüüd vaatepilti: veebruarikuu, päike parasjagu tõuseb, pargimurul sädeleb kerge härmatis, muruservas õitsevad lumikellukesed ja esimesed krookused, sooja on 3.2 kraadi Celsiuse järgi (vaatasin just kodus termomeetrit)… ja vastu sörgib üks vanamees valgetes tennistes, valgetes sokkides ja valgetes lühikestes pükstes. Ilma särgita.

Okei, ma saan suurepäraselt aru, et külm ei ole. Aga… NII palav ka ju ei olnud?!

(Kolmveerand tundi hiljem kohtusime uuesti ja siis oli ta kuskilt endale selga leidnud ka valge maika. Minu jaoks kahjuks hilja! What has been seen, can’t be unseen.)

ja mu linn tundub justkui kuningriik

dakiblogis kirjutavad inimesed ühest oma päevast. mulle tegelt meeldiks neid päevi lugeda teistest blogidest ka, sest daki sõbrannadel tunduvad olevat väga sarnased elud. kuskil on kindlasti peale minu veel mõni inimene, kes ei pea hommikul lasteaeda minema? igatahes, minu eilne päev:

Äratus on kell 7, sest minu kord on süüa teha. Kiire omlett käepärastest vahenditest (sügavkülmutatud rohelised herned on ju normaalne täidis omletile? peekon ja juust nagunii), rasvakohv ja kõige sellega voodisse tagasi. Kella kaheksani Guardian (millest selle ajaga jõuab läbi sirvida umbes poole, kui pidada kinni uusaastalubadusest ja mitte lugeda välis- ja majandusuudiseid. ain’t nobody got time for that!)

Siis on tavaline pesemis- ja mul-pole-midagi-selga-panna-rutiin; eesmärk on uksest välja saada poole üheksa ajal ja loodetavasti enne naabrinaist ja tema lõugavaid lapsi, kes liiguvad minuga samas ajagraafikus. (Naabri noorem laps nutab IGAL jumala hommikul. Mis elu see selline on, iga päeva lakkamatu nutuga alustada? Tal endal ja ta emal ja no tegelikult minul ka, sest heliisolatsioon meie majas puudub.)

Enne kodust väljumist viskan slow cookerisse mõned sealihalõigud natukese soola ja ürtidega ja panen pesumasina tööle.

Elu müstika: kui rattasõit tööle on täpselt 7 km pikk ja võtab täpselt 30 min (harjumusest mõõdan seda endiselt igal hommikul Endomondoga) ja kui ma 8.30 kodust välja lähen, kuidas siis saab olla, et ma ei jõua kontorisse kunagi enne 9.15? Sõidu taustaks kuulan David Vseviovi “Müstilise Venemaa” sarjast Mihhail Šolohhovi kohta, õigemini selle kohta, kes siis ikkagi kirjutas “Vaikse Doni”, kui Šolohhov ei kirjutanud. Tundub, et keegi ei tea.

Kontorisse jõudes selgub, et esmaspäeva kohta tüüpiliselt olen oma uksekaardid maha unustanud. See tekitab päeva jooksul ohtralt tüütut sebimist ja ringigakäimisi juurde.

Siis selgub veel, et joogaõpetaja on haige ja tavapärane esmaspäevane kontorijoogatund jääb ära. Sellest on kahju, sest ma oma nädalavahetuse jooksutrennide järel venitada mitte viitsides sort of arvestan selle joogaga.

Tööpäev on keskmisest veidi isegi konstruktiivsem, saan tehtud palju nokitsemist vajavaid asju, käidud paaril pigem asjalikul koosolekul ja tiimikaaslastega väljas lõunasöögi järel (jee, punkt sotsiaalse suhtlemise eest!) Ja kui vahepeal tööd ei viitsi teha, broneerin lennud ja ööbimise septembrikuise Berliini maratoni ajaks. Kuidas on võimalik, et Londoni ja Berliini vahel lendab otse veel vähem lennufirmasid kui Londoni ja Tallinna vahel?

Viimase koosoleku lõpetan punktipealt 17.30, nagu plaanitud, sest kell 18 tahan ma olla trennis. Spordiklubi on kontorist 10 min rattasõidu kaugusel, jõuab isegi Vseviovi uuesti ette võtta. Šolohhovi-teema saab otsa ja valin järgmiseks Aleksei Tolstoi, kelle raamatust “Peeter Esimene” on mul lapsepõlvest väga soojad mälestused.

Sangpommitrennis on asendustreener – tavaliselt on meil seal üks selline no-nonsense itaalia vanamees, aga täna on tulnud keegi noor kutt, kes arvab, et trenni võiks elavdada mingite lollakate kardioharjutustega, mille ainus eesmärk on pulssi üles ajada. Viilin neist veidi, aga see-eest sangpommid võtan raskemad kui tavaliselt. Täitsa kõva trenni saab.

Kaalun ka samasse saali järgmisse trenni jäämist – kui siin mõni blogija käib iga päev 3-4 trennis järjest, asi siis minulgi pooletunnise jõutrenni otsa kolmveerand tundi house-tantsu otsa teha – aga närv ütleb ikkagi üles. Piilun seda tantsutrenni natuke aega ukse tagant ja no jumal tänatud, et ma ei jäänud, juba kolmas samm nõuab mingeid selliseid puusanõkse, milleks ma võimeline pole. Ballett on ausalt väga palju lihtsam! Tegelikult on esmaspäeviti üks barre-trenn ka, aga selleni on veel kolmveerand tundi aega ja vat nii kaua ka ei viitsi klubis passida (muidu meil on seal kohvik ja raamatukogu ja värgid, see võiks isegi mõnus olla. Võibolla järgmisel nädalal?); lähen panen hoopis riidesse.

(Jaa, mina olengi see inimene, kes end spordiklubis ei pese, kui järgmiseks kojuminek on. Nagunii ma lähen rattaga. Ja mul on kodus üks föön ühe naise kohta, mitte kahekümne! Ja pesemisasjade vedamine hommikul tööle kaasa ja siis trenni ja siis jälle koju tagasi tundub tobe, kui võib samahästi mitte vedada ja kodus pesta end. Seega jah, rattasõidusärk otse trennitopi peale, jope otsa ja nii ta läheb!)

Koduteel mõtisklen iga poe juures, kas viitsin ratta korraks ära parkida ja minna lillkapsast ostma, aga no ei viitsi. Vseviov räägib, et krahv Tolstoi oli Stalini suur soosik ja elas nagu kuninga kass – who knew! Kodust 50m kaugusel viimase poe juures murdun ja toon selle lillkapsa ära ikkagi. Müüja lõõbib, et kapsas maksab 80 000 naela (tegelt maksab 80 penni) ja mõistatab, et söögiks on cauliflower’n’cheese. Mis pole üldsegi väga valesti arvatud, mu plaan oli sinnakanti küll.

Kodus on liha kenasti end valmis smoorinud, aga selgub, et see lillkapsaretsept, mida ma plaanisin, võtaks tund aega. Ei, selleks olen ma küll liiga näljane! Lillkapsas jääb homseks, lasen L-l kaks porrulauku viilutada (minu kätte ei saa teravaid nuge usaldada. no nürisid ka ei maksa tegelt), praen nad kiirelt võiga pehmeks ja valan pool pakki vahukoort peale. Väga hea toit saab ja L-le jääb mulje, et mina tegin süüa, kuigi tegelt pole ma mitte midagi teinud:)

Pesumasinast pesu võtan ka välja millalgi söögitegemise eel või vahel.

Pärast sööki peseb L nõud ja mina iseenda (remember, ma tulin trennist). Panen lausa pidžaama selga, sest riidessepanemiseks on hiljavõitu, aga päris voodisseminekuks varavõitu, ja veedan tunni-poolteist-paar diivanil pleedi sees Guardiani lõpuni lugedes (tänane ja siis veel pühapäevase lehe viimased lisad ka) ja muidu… surfates. Teed joon ka. Lõikan mingist tasuta jagatud ajakirjast välja mõned vihjed restoranide kohta, kus saab soodsa hinnaga gurmeetoitu. (Nutikam inimene oleks vast telefoniga pildistanud?)

Ideaalis tahaks ma kell kümme kõik helendavad ekraanid käest panna ja voodisse minna (enne südaööd magama minna on kohutavalt tervislik!), tegelt jääb jälle veidi hiljemaks, aga pool üksteist olen küll kenasti raamatuga teki all. Ja vist juba enne ühtteist kustutan tule. Head ööd!

#89 Weather chaos

Juhendeid briti ühiskonda assimileerumiseks e. kuidas tulla toime asjaoluga, et öösel sadas lund:

1. Pildista lummemattunud tagaaeda. Lisa dramaatiline lähivõte lumikellukestest.

2. Pildista lummemattunud jalgratast. Kaalu selle hangejätmist kuni suure sulani ja jõua järeldusele, et pole võimalik – see on ainus transpordivahend, millega on lootust mõistlikul ajal tööle jõuda (vt ka: transport chaos, wrong kind of snow, third rail system).

WP_20150203_008

3. Tööle jõudes vestle liftis võhivõõra inimesega sellest, kui õudne on täna ilm, kui õudne see oli eile, kui õudseks see võib veel homme minna ja kuidas see kõik rattasõitu takistab ja kogu ülejäänud elu puha võimatuks teeb.

4. Jaga oma lumepilte töökaaslastega (kui nad ükskord saabuvad), vaata nende omi ja nooguta kaastundlikult. Täitsa okei on kasutada väljendeid “snowed in” ja “dig out the car”.

5. Hoidu oma lumepiltide jagamisest eestlastega; kedagi ei huvita kahjuks.

Kuulge, aga tõsiselt… kliimapõgeniku jaoks on selline hommik vähemalt sama õudne elamus kui kodusõja jalust pagenu jaoks tankimürina peale ärkamine:(

#88 Aedniku aasta, vol 2

lumikelluke

Väike samm inimkonna, aga suur hüpe minu jaoks: panin sügisel igale poole, kuhu labidas vähemalt poole terani sisse läks, lillesibulaid maha… ja kevadel* hakkasid nende kohtade peal iseenesest kasvama lilled. Täitsa nõiakunst, ma ütlen!

Räägitakse, et ka seemneid maha külvates saab lilli esile manada. Eelmisel aastal ma tegelikult proovisin seda, aga nii osavaks aiandusmaagiks ma ikkagi ei osutunud – ainus taim, mis kogu “aasalillede segust” tärkas, oli ristikhein, ja isegi see ei suvatsenud õitseda. Aga kui nüüd neile lumikellukestele lisaks ka mõni nartsiss, krookus või maikelluke peaks näole andma, siis võib juhtuda, et proovin ka moonide ja karikakardega uuesti.

* esimesed 8 lumikellukest oma põhja-Londoni aias avastasin 29. jaanuaril, mis ei ole tegelikult kevad mitte ühegi ajaarvamise järgi peale selle üldtuntud asjaolu, et kui lumikellukesed õitsevad, siis on kevad.