people of the world spice up your life

Pühapäeval panin kummikud jalga ja läksin loomaaeda jaaguari talitama. (Ja siis ma ütlen, et ma ei teegi nagu eriti midagi?)

Ma sain “big cat keeper experience’i” sünnipäevakingiks ja olin sellest ausalt öeldes täitsa elevil. Loomi ma ei karda (v.a. lehmad) ja kuigi isegi linnalapsena oskasin aimata, et eks see töö põhiliselt kasimist tähendab, ei karda ma kassipissi haisu ka eriti. Eks see üks esimese maailma meelelahutus ole, maksta ohtralt peale selle eest, et ühe lihttöölise eest tema töö ära teha. Samas, üks kord elus tahaks ju näha lõvi, tiigrit, jaaguari ja gepardit nii lähedalt, kui üldse veel saab, mis lõpuks ikkagi tähendab, et talitaja positsioonilt.

kõnelusi tiigriga
kõnelused tiigriga

(Voucher lubas ilvest ka, aga selleks ajaks, kui mina loomaaeda jõudsin, oli ilves ära surnud ja uut polnud veel tulnud.)

Dartmoori loomaaed on… Dartmoori lähedal, ehk siis kohutavalt kaugel (Londonist. aga kõigest muust ka. Mul on kodus küll kogu aeg Suurbritannia kaart silma all ja kogemust saare eri servadesse reisimisega võiks juba piisavalt olla, aga ikkagi mind üllatab endiselt, KUI kaua on võimalik autoga sõita ja ikka veel põhimõtteliselt Londonis olla.) Tuntud on see loomaaed kui üldse millegi poolest, siis filmist “We Bought a Zoo”, mida ma ise pole näinud, aga mis põhineb tõestisündinud lool perekonnast, kes tõepoolest Dartmoori loomaaia poolkogemata ostis.

Selles mõttes läks päev ootuspäraselt, et kõik lubatud loomad nägin väga lähedalt ära (katsuda ei saanud. isegi talitajad, kes on nendega 5+ aastat töötanud, pole suuri kasse katsunud, sest need lihtsalt ei ole mingid näppimise kiisud). Jaaguari ja tiigrit sain toita ja nende puure puhastada. Boonusena sai toita ka rebast, saarmaid ja karusid. Erilise boonusena pääsesin karu sisepuuri koristamisest – see haisevat kõige hullemini, aga kuna üks karudest keeldus õue minemast (“halloo? ma olen KARU! ma magan! tulge märtsis tagasi!”), siis jäi see talitajale teiseks korraks.

koristan tiigri järelt
koristan tiigri järelt. märjad laigud põrandal on see, mis te arvate, ja haiseb hullemini, kui arvate.

Kaslased söövad vähemalt selles loomaaias põhiliselt hobuseid, sest hobuseid jääb kohalikel farmeritel kõige rohkem üle. Saarmad söövad tibusid, rebane sööb kanakoibi ja karud söövad talvel ainult puuvilju (suvel saavad liha ja kala ka).

menüü backstage'is
fragment menüüst backstage’is

saarmas õgib tibu. soundtrack: vali "njämm-njämm-njämm," ausalt!
saarmas õgib tibu. soundtrack: vali “njämm-njämm-njämm,” ausalt!

Jaaguar oli mu lemmik. Ta oli kõige ilusam ja ma oleks nii väga tahtnud talle pai teha, et kaalusin natuke aega loomaarstiks õppimist (lootuses kohtuda karjääri käigus üldnarkoosis jaaguariga). Samas tundub selle projekti ROI ikkagi madalavõitu ja samuti oleks oht kohtuda täiesti uimastamata lehmadega (minu põhilised teadmised loomaarsti argielust on pärist James Herrioti raamatutest ja võibolla veidi vananenud, aga samas tundus novembrikuine Dartmoor küll täpselt sama kõle ja hüljatud kui Herrioti Yorkshire, nii et ma ei tea, kas uuemad veterinaariatrendid nagu näiteks, ee, väiksemate loomade pidamine, on sinna jõudnud).

DSC07471
lihtsalt… kassipilt

Paitamise asemel rõõmustasin jaaguari hoopis sellega, et peitsin ta toidu – kolme kilo jagu hobuselihatükke, sõna otseses mõttes koos naha ja karvadega, ja sealkandi hobused on päris karvased! – tema väliterritooriumile ära, et ta saaks seda otsides veidi vaeva näha ja ei muutuks laisaks. Selle kohta öeldi scatterfeed ja seda tehakse teiste loomadega ka, näiteks karude puuviljad loopisime samuti mööda nende hoovi laiali, ainult et karu toitu ei tohtinud puu otsa panna, aga jaaguari oma küll.

(Jaaguar on ainus suurtest kassidest, kes ronib puu otsa. Täiskasvanud karu ka ei roni. Ja seda, et tiigrid ei armasta ronida, ujuda, tõrusid, mett ega ohakaid, teame me juba lapsest saadik; jaaguar aga armastab ujuda ja sööb peaaegu kõike. Selline loom!)

DSC07394
paarsada kilo puhast lihast ja kõige võimsamad lõuad üleüdse

Veel üks erialatermin, mille selgeks sain, oli enrichment. Kui näete loomaaias mõnes puuris vettinud pappkasti, üksikut kummikut või mingit muud pahna, siis see ei ole mitte tegemata koristustöö, vaid sinna spetsiaalselt pandud, et loomal oleks millegi üle hämmelduda. Papi ribadeksrebimine olevat paljude hobi neist. Saarmatele viisime ühe põhuga täidetud traatpuuri, millesse nad said käpa sisse ajada ja sinna peidetud viinamarju ja porgandiviile taga otsida. Ja mõnikord lõhnastatakse mõni kivi või känd lihtsalt suvalise parfüümiga ära, lõvil jälle mitu päeva peamurdmist, et mis jama see siis nüüd on ja kas see ohustab teda kuidagi.

spetsialist menetleb
spetsialist menetleb

Ma kahtlustan, et päristalitajad salaja naeravad nende linnavurlede üle, kes tulevad valgete sokkidega kohale ja õhinal tiigripuuri ronivad, aga nagu nad ise ütlesid – hea viis loomaaiale raha teenida. Soovitan sellist elamust loomasõbrale küll.

don’t blame it on the sunshine don’t blame it on the moonlight

Juhtus nii, et kontoris jäi vabaks üks neist laudadest, mille taga töötatakse seistes (selle kohta ei ole eesti keeles ju mingit viisakat sõna? standing desk) ja ma uudishimust kolisin selle taha ümber. Mõtlesin, et vaatan, kaua vastu pean, ja arvasin, et eks see aeg pigem tundides kui päevades saab olema – olen alati pooldanud Churchilli seisukohta, et kui saab istuda, ei tasu seista, ja kui on võimalus lamada, peaks seda kasutama. Pealegi oli mul vanast ajast meeles, et mu selg ei kannata pikemat seismist ja hakkab valutama.

Kuskil kuu on nüüd eksperimendi algusest möödas ja mu peen kontoritool ikka veel ootab laua kõrval, et millal ta jälle tegudele saab asuda. Eks ma ikka istun ka iga päev… koosolekutel ja lõunasöögi ajal ja oma Alphabeari-pausidel, mille tarbeks on mul siin nurga taga üks tugitool varuks. Aga omaenda laua ja arvuti taga tundub seismine lihtsalt loomulikum ja loogilisem – ja seda ma tõesti ei oodanud. Lösutada on veidi raskem kui tooli peal (aga mitte võimatu… mul on siin oma nõks, kuidas põlv laua peale upitada ja niiviisi veidi puhata), aga niheleda see-eest palju lihtsam. Kui kõrvaklappidest muusika tuleb, teen vahel paar tantsusammu; mõnikord harjutan salamisi demi-pointe’i või demi-plie’d; tähtsatel ja tõsistel hetkedel saab ekraanist kaks sammu eemale astuda ja seda mõtlikult silmi vidutades vaadata, et kõik saaksid aru, KUI tõsine mu töö tegelikult on.

Kui selg ära väsib, siis kükitan veidi aega. Imelik näeb välja, aga kükitamise harjutamine on mu treeningkava oluline osa nii ehk nii ja seljale on see väga mõnus. (Minu meelest hakkasid kükid palju paremini välja tulema, kui ma istumise seismisega asendasin. Puusapainutajad võiks siin võtmesõnaks olla mu kasinate anatoomiateadmiste kohaselt.)

Veel üks asi, millele see seismine ootamatult hästi on mõjunud, on mu sotsiaalne elu kontoris – sellelt kõrguselt siin on möödaminejatega (või neil minuga) palju lihtsam juttu alustada ja see on viinud väga põnevate vestlusteni. No ja nii tähtsaid asju mul siin teha ei ole, mis väikse klatši jagu kannatada ei võiks:P (näiteks seesama postitus siin kannatas just veerand tundi ja midagi hullu ei juhtunud.)

I keep falling over and apart

Angry Birdsi mäletate veel? Candy Crushi? 2048-t? Ma põdesin need kõik omal ajal väga raskekujuliselt läbi ja õppisin sellest et mängutootjatele olen ma kerge saak ja parem on mitte alustadagi, sest lõpetada on raske. Kahest viimasest mängust sain ma üle üsna loomulikul moel – kommide rittaajamisel jäin mingile väga raskele tasemele kuuks ajaks lõksu ja numbrite puhul kadus pärast 4096-ni jõudmist huvi. Linde aga lennutaksin sigade pihta ilmselt siiamaani, kui see iOS peal tasuta oleks (kui nüüd ongi, siis palun ärge mulle seda öelge). Muide, ma olen võibolla ka ainus inimene maailmas, kes suutis Angry Birdsi mängides vigastuse saada. Lihtsalt… käsi läks mõne tunni järel nii krampi, et valutas pärast mitu päeva. See pisiasi mind küll ei heidutanud.

Anyway, ma võibolla tean, mis on järgmine suur asi, mis meid kõiki tabab, sest olen selle küüsis olnud juba üle kuu. Alphabear!

Seda on mängida oluliselt lihtsam kui seletada, nii et ma ei hakka seletama, aga tuntud mängudest sarnaneb ta kõige rohkem Scrabble’ile – tuleb teha sõnu ja nende eest saab punkte, ainult et tähed lähevad iga käiguga odavamaks ja mängulaud tuleb tühjaks saada ja siis on veel karud ja mesi ja… las ta jääb.

Kõige toredam on selle mängu juures see, et kuigi sohki teha saab (sohiks nimetan ma seda, kui katsetad suvalisi tähekombinatsioone, kuni masin midagi neist sõnaks tunnistab. ja Alphabeari sõnastik tunnistab väga palju imelikke sõnu!), ei ole see üldse huvitav, sest iga mängu lõpus kasutab karu mõnda su äsjakoostatud sõna lauses, ja mida normaalsemad sõnad, seda paremad laused välja tulevad:

Õnneks on Alphabear nii tehtud, et päris kogu aeg ei saa teda mängida – alailma on kas mesi otsas või paremad karud magavad või pole münte (need probleemid muidugi oleksid lahendatavad, aga selle üle olen küll uhke, et raha eest/peale ma ei mängi:)) ja saab vahepeal midagi asjalikku ka elus ära teha.

i used to roll the dice

Mul on värviraamat. Aastal 2015 pole selles muidugi midagi erilist, kellel ei oleks… aga kui kellelgi siiski veel juhtub, et ei ole, siis praegu on sobiv aeg jõuluvanale kirjutada ses asjas.

WP_20151122_007
minu esimene.

Mul on alles ka värvipliiatsid ajast, mil mul viimati värviraamat oli (see ei olnud muide mitte sügavatel 80ndatel, vaid millalgi keskkooli ajal. jaa, ma olin hipster enne, kui see lahe oli!), aga ostsin ühed uued juurde ja guess what, selgub, et 21. sajandil tehakse palju paremaid pliiatseid kui 20ndal. Vildikatest ma ei räägigi. Need tänapäeva omad tulevad kätelt lihtsalt seebiga pestes maha ja järgmisel päeval saab tööl jätta mulje, et sa ei värvinudki õhtu otsa, keeleots suust väljas, mandalaid.

WP_20151122_005
väljakutse perfektsionistile minus: teeks nii, et päris sümmeetriline ei ole. väga raske!

Nagu minu puhul juba teada, mindfulnessi ega meditatsiooni see kõik kaasa ei too. Värvimise ajal saab inimestega juttu ajada, midagi asjalikku kuulata või poole silmaga telekat vaadata.

WP_20151122_006
see võttis aega täpselt kaks näosaadet

Teil on värviraamatud või? Näidake pilte!

but it’s been no bed of roses no pleasure cruise

Tänase päeva peal oli mu kalendris kirjas “mingi autoüritus olümpiastaadionil” ja sattus see sinna nii: arutasime peikaga, et tahaks olümpiastaadioni seestpoolt näha (vist mõned kuud tagasi, kui tuli uudis, et seal on ümberehitustööd lõpetatud ja saab hakata üritusi korraldama). Mina arvasin, et võibolla päris West Hami jalkamatši ei viitsi vaadata, ehk tehakse mõni kontsert või midagi muud huvitavat. Ja siis minu meelest umbes poole tunni pärast ütles L, et seal tuleb novembris Race of Champions, ja mina ütlesin, mida normaalne inimene ikka sellise asja peale ütleks… “ahah, okei siis” ilmselt. Arvestades, kui kergekäeliselt ma ise ostan balletietenduste, raamatuesitluste ja koorikontsertide pileteid kahele, ei pea ma sobivaks vastu vaielda, kui peika mind kuhugi kaasa kutsub, ja no ma ju tõesti tahtsin staadioni näha.

Olukorra tõsidus selgus hetkel, kui ma juba 231. sektori 40. rea kohale nr 595 maha olin istunud ja keskpõrandal startis… Felipe Massa? Seda nime tean isegi mina! Vot sel hetkel hakkasin ma huvi tundma, kuhu ma õieti sattunud olen:)

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.
kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

See oli umbes nagu oleksin ma kellegagi kaasa läinud “mingile spordivõistlusele” ja kohale jõudes avastanud end olümpiamängudelt (olles suutnud seni elada teadmatuses, et olümpiamängud on olemas):

It is the only competition in the world where stars from Formula One, World Rally Championship, IndyCar, NASCAR, sportscars and touring cars compete against each other, going head-to-head in identical cars.

Wikipedia

Kuna võistlusel peab olema kellegi poolt, siis ma olin Šotimaa poolt. Ma neid teisi britte seal ei tundnud (noh, Buttonit tean), aga Coulthard on küll eluaeg olemas olnud… ja siis oli neil Susie Wolff. Kui ma kas oleksin tema olemasolust enne tänast teadnud või kui ta poleks täna karjääri lõpetanud, olnuks tal potentsiaali saada mu lemmikvormelisõitjaks.

(kõrvalepõikena: Freddie Mercury surmapäeval mängiti raadios päev otsa tema laule ja nii sain ma teada, et on olemas Queen, kellest sai minu lemmikbänd väga pikaks ajaks. Kas ma olen maailmaga sünkroonist väljas kuidagi või? Kas kuskilt saaks tellida teavituse ägedate asjade kohta, mis on olemas, et ma neile enne lõppu jaole saaksin, palun?)

Võitis Vettel, keda ma igatahes ka tean, ja olümpiastaadion oli täitsa äge (ehkki ilm ei olnud nelja tunni paigalistumise jaoks vabas õhus just kõige sobivam). Oli tore vanatehnikaüritus!

suudlus ainsa tereta

Tulin täna jalgsi tööle, sest ratas jäi eile teatriskäigu tõttu kontorisse ja ma nagunii tahtsin proovida, kaua see aega võtab. Võttis tunni ja kolmteist minutit ja 9200 sammu – ja kuigi ma arvan endiselt, et suudaksin selle teekonna ka kinnisilmi läbida, nägin kõnniteelt mitut asja, mis mul ratta seljast märkamata on jäänud:

minu fuksia. teda ma näen küll iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.
minu fuksia. teda ma näen iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod
võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

laia profiiliga kohvimüüja
laia profiiliga kohvimüüja

pettekas!
pettekas!

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.
päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

kui tuleme kokku kui leiame mahti

Käisin teatris, õigemini seekord teater käis meil – Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid Londoni Eesti Majas  “Mikiveri tagi”, sain sellest umbes üleeile teada, läksin täna kohale ja tundsin end maailma kõige impulsiivsema inimesena, sest tavaliselt ostan ma teatripileteid pool kuni poolteist aastat ette. (Ilma naljata. Praegu on mul varutud pileteid jaanuari, märtsi, aprilli, maisse ja juunisse 2016 ja… jaanuari 2017. Ma isegi ei tea, kus riigis ma jaanuaris 2017 elan! Aga piletitest oleks napilt ilma jäänud.)

Mulle Sauter täitsa istub, aga seda etendust poleks ma Eestis elades küll vaatamiseks valinud (ja kas ma peaksin teadma, kes on Ülo Vihma?) Nüüd, kus valida nii väga ei antagi, võtan kättetoodava eesti kultuuri küll igasuguste pretensioonideta vastu, olgu siis Uus Teater või Ewert&draakonid või Liisi Koikson. Kevadel, kui P-l Brüsselis külas käisin, kasutasime juhust vaadata Jan Uuspõllu monotükki. Ma arvasin enne, et mulle Uuspõld ei meeldi, aga selgus, et eksisin, väga lahe oli. See tänane Mikiveri-asi oli ka lahe. Ja alati tundub kuidagi eriti südamlik ja armas, et need inimesed viitsivad siia kohale lennata ja pigem väiksele publikule esineda. Eksklusiivne ja intiimne.

Eesti naiste rahvatantsurühmaga liitusin ka hiljaaegu. Suvel ootab mind Jõgeval mu elu esimene tantsupidu ja ma olen sellest üpris ärevil, sest ma ei tea, kas ma oskan tantsida – pole kunagi proovinud. (Samas, kui selgub, et ei oska, jõuab vast õppida.) See pidu (ja ka rühm) on naiste oma ja millegipärast ma alati arvasin, et naisrühmad on üks igav targarehealuse koogutamine… aga juhtusin hiljuti nägema Luksemburgi eesti naiste tantsurühma esinemist ja sain aru, et eesti mehe kõrvalejätmine tantsupõrandalt mitte ei vähenda, vaid suurendab kogu projekti, ee, dünaamilisust:)

Luksemburgi omakorda sattusin sellistel asjaoludel, et seal toimus Euroopa Eestlaste Koori (jessas, kas kõik need eestlusega seotud asjade ja kohtade nimed tõesti tuleb läbiva suurtähega kirjutada? tundub ülearu paatoslik) laululaager ja ma otsustasin, et praeguses eluetapis sobib mulle just sellises formaadis kooris laulda – proovid 2-3 korda aastas ja võimalusel mõni laulupidu juurde. Kuna rebasel paluti oma esimesest kogemusest koori veebilehe jaoks artikkel kirjutada, siis keda detailid huvitavad, lugege siit edasi.

ilu meie sees ja keskel ilu päästab maa

Mul on üks roosa kleit. Mitte mingi roosakas ega kahvaturoosa ega roosamustriline ega helepunane ega roosapoolne lilla, vaid selline… unapologetic, ehe kärts fuksiaroosa. Ta on kõike, mida üks kleit olema peab – heast materjalist, mugav, lihtsasti hooldatav, hästiistuv, taskutega (! ilma taskuteta kleidid peaks olema ebaseaduslikud), piisavalt soliidne, et sellega tööl käia, piisavalt kelmikas, et end selles mõnusalt tunda, ja tagatipuks ka kalli kaubamärgi oma, aga odavalt saadud. Raudselt kõik naised, kes teda tol hooajal poes märkasid, mõtlesid midagi suunal “mida vanem eit…” ja kõndisid mööda. Mina aga leidsin, et roosat kleiti võin endale lubada küll veel, ja pole otsust kahetsenud.

Muude oma heade omaduste juures on see kleit materjali ja stiili poolest nii universaalne, et kannatab kanda nii mais kui novembris. Kevadel pääseb ta kapist välja päris tihti, sest no mis sobiks ühte ilusasse maihommikusse paremini kui roosa, ei, ROOSA kleit? Oktoober-november aga tunduvad pigem olema sellised kuud, kus kõlbab kanda ainult teksaseid ja halltoonides t-särke…

Täna tõstsin novembri vastu mässu ja panin roosa kleidi selga. (November tõstis silmapilkselt panuseid – päike tuli välja ja ma olin oma kavalusega juba üsna rahul:)

Päeva jooksul punkte kokku lugedes selgus, et mina võitsin – mitu inimest alates kolleegidest ja lõpetades kohvimüüjaga nentisid, et just selline kleit on kõige parem viis novembrile koht kätte näidata. See hilp on komplimendimagnet ka suvisel ajal (londonlased on väga lahked tänaval võõra inimese ilu kiitma. olen ise ka õppinud seda tegema, sest tean hästi, kui tore tunne on ootamatult hjead sõna kuulda), aga tänane oli absoluutne rekord.

carry me home tonight

Mu päeva kõige mõnusam osa on hommikune rattasõit. Õhtusel pole ka viga, aga see satub tihti olema selline asja pärast või aja peale minek, ikka on kas vaja poes käia või trenni jõuda või kõht jube tühi ja kohalejõudmine on olulisem kui teelolek. Aga vat hommikul tööle pole mul küll kunagi kiiret :) ma lihtsalt sean oma hommikud selliseks, et ei oleks, sest need esimesed ärkvelolekutunnid on selline habras aeg, mil ma tahan asju teha rahulikult ja mõnuga.

Juhtumisi elan sellises kohas, et jalgratas ongi päriselt kõige praktilisem vahend töölkäimiseks:

stokey_blog_01
allikas: beyondthrilled.

Kui hommikul tõesti väga hullusti sajab, siis ma ikka vahel lähen rongi peale, aga õhtuks on tavaliselt vihm üle ja siis ma kahetsen, sest kuigi buss nr 73 on väga armas, võtab tipptunnil sellega töölt kojusõitmine kõvasti üle tunni. Jala saaks vist umbes sama ajaga, pean ükskord järele proovima. Rattaga läheb pool tundi.

Aga hommikuti ei saja peaaegu kunagi. See nüüd pole mingi teaduslik analüüs, aga minu meelest on Londonis hommikud alati ilusad, päeva poole võib ilm minna vastikuks ja õhtuks on jälle kena. Nii et ma võtan ratta ja ilmast sõltub põhiliselt see, kas jakk läheb kohe rattakorvi või on pool sõitu seljas. Noh, kui nüüd päris talv tuleb, siis püsib vast ka terve sõidu seljas, aga kuni eelmise nädalani oli igatahes ilm hommikuseks t-särgi väel sõitmiseks täpselt paras. (Või kleidi- või mille iganes väel ma tahan tööl käia. Spetsiaalseid jalgrattariideid ma ei tunnista ikka veel.)

Ma olen nüüd sedasama marsruuti kaks aastat igal tööpäeval vändanud ja kui vahel on nädalavahetuse varahommikuti (st liiklust pole) linna asja, siis on suur kiusatus proovida, kas kinnisilmi jõuaks kohale. Jalgrattateid ma eriti ei armasta (ja ega neid mu teele ei jää ka, peale ühe väga vastiku erandi, millest kohe lähemalt jutustan), olen oma marsruudi seadnud bussiradadele (kus rattaga tohib sõita ja on hea avar kihutada) ja paaris kohas kõrvaltänavatele, mille kaudu saab suurematest ristmikest pikema sabasseismiseta mööda – autosid ega busse ma ei karda, aga ummikuid ja ootamist ei salli. Isegi nii osavalt olen korraldanud, et parempöördeid (mis on vasakpoolses liikluses veidi ebamugavad, eks) tuleb mul kogu hommiku jooksul kokku teha ainult kolm tükki, mis 7 km peale pole halb diil.

Selliseid foore, mille taga tuleb tõenäoliselt peatuda, on teel ka kolm või neli. Hea, et on – sobivad riietumispausiks (tavaliselt võtan teise foori all jaki ära) ja podcastivahetuseks. Ahjaa, see vahejuhtum, mis mu eelmisele iPodile saatuslikuks sai – noh, ma võtsin jopet seljast ja ipod oli jope taskus ja klapid olid peas ja roheline tuli liiga ruttu ja nii ta selle sahmimise käigus keset ristmikku maha pudenes.

Islingtoni ökopoe ees müüb üks soliidse olemisega kodutu härra Big Issuet ja temaga me noogutame vastastikku tere hommikust. Kui teda vahel pole või ta on mu möödakihutamise hetkel seljaga tänava poole, on üks oluline hetk päevast puudu.

Kui esimese poole teed sõidan suhtelises üksinduses (st minuga koos fooride all on enamasti veel 5-6 ratturit, mitte rohkem), siis Islingtonis hakkavad jalgrattaummikud. Kõige hullem tropp on ees selle koha peal, kus on mõnikümmend meetrit rattateed… täpsemalt tuleb mul läbida takistusriba foor-ristmik-rattatee-foor-ristmik-eikellegimaa-foor. Hommikusel tipptunnil on seal rattureid oluliselt rohkem, kui ratatteejupile mahub või ühe fooritsükliga üle ristmiku jõuab, ja üldse valitseb kohutav korralagedus. Loomulikult on just see koht ka see, kus varitsevad igasugused allkirjadekogujad ja lendlehejagajad, kelle loosungiks on tavaliselt “kas tahad Londonisse veel selliseid teelõike?” Ei, tänan! Ma tahaks rohkem bussiradu ja vähem metroostreigijalgrattureid (need on nagu ilusa-ilma-ratturid, aga ilmuvad välja siis, kui ühistranspordiga enam tõesti kuidagi sõidetud ei saa, ja neil pole aimugi, kuskohas on mõistlik pidurdada, kus kiirendada, kus ümber reastuda, et äärekivist mugavalt üle saada, millise foori juures tuleb päriselt ka nuppu vajutada, et see kunagi roheliseks läheks, ja milliseid foore me ignoreerime).

Viimase foori juures enne kohalejõudmist on mul kombeks ühel suunal ootavad jalgratturid kokku loendada; kui see number kukub alla 30, siis võib öelda, et suvi on läbi. Kõlab päris muljetavaldavalt, aga väidetavalt tol tänaval ongi tipptunnil üle poole liiklejatest ratturid.

Ega ma mingit erilist hetkeselamist ega mindfulnessi ei harrasta sel teekonnal – mõtlen oma mõtteid või kuulan oma podcaste. Aga selleks ajaks, kui mu päev päriselt algab, olen ma enamasti midagi uut (või hästiunustatud vana) teada saanud; olen end pool tundi mõõdukalt aktiivselt liigutanud; ja ma tean alati, mis ilm täna õues on.

Oh, ja kuna ma endalegi arusaamatul põhjusel ikka veel kõiki neid rattasõite Endomondoga salvestan, siis tean öelda, et 10 ja poole kuu jooksul olen commute’inud 2666 km jagu ja et seda on juba rohkem, kui eelmisel aastal kokku (2516 km). Ükspäev just lõppes mingi challenge, kus võistlus käis trennikordade arvu peale, ja oma, khm, 60 “trenniga” kuu aja peale sain ma 723. koha 172840 osaleja hulgas. Kui ma selle esikohaks ümardan, siis see jääb mumst täiesti lubatud vea piiridesse veel?

loodan kunagi jõgi alguse must saab

Vastukaaluks igasugusele maailmas toimuvale kräpile tahan teile siinkohal teatada: mul läheb hästi. Midagi eriliselt head pole juhtunud, aga halba ka ei ole, ja kuigi aegajalt on mul tunne, et ma ei tee mitte midagi (peale töö. tööd teen ma kohe päris kindlasti), on mu päevad täidetud väikeste naudingutega. Novembrivastase teraapiana olen valmis neid jagama, nii et siit tuleb minu imeline igapäevaelu. Kuni kaupa jätkub.

Mul on uus iPod! Vanaga läks nii, et… vaadake, nii näeb välja kahekorruselise bussi rataste alt läbi käinud iPod nano (3rd gen):

Ehk siis… umbes nii, nagu üks kaheksa aastat järjest igapäevases kasutuses olnud ese võikski välja näha. Ekraan läks katki ja laadimispistik lömmi, aga kui ma ta üles korjasin ja kõrvaklapid külge panin, siis mängis häirimatult edasi. Navigatsiooninupp jäi ka tööle, aga ekraanita oli seda raske kasutada, seega kuulsin tol hommikul viis korda Edgar Savisaare laulu “Kaunis maa”, sest mul oli parajasti käsil Rahva Oma Kaitse see saade, kus seda iga pausi ajal mängiti…

(loomulikult oli tegu juhtumiga sarjast “bad decisions make good stories” ja ma ausalt õppisin sellest ja olen nüüd vähemalt mõnda aega hommikuses liikluses tähelepanelikum. ja ei, ma ei olnud ise selle bussi alla jäämise ohus.)

Noh, aga muidugi selliseid kuulikindlaid seadmeid Apple enam ei tooda ja nii ostsin ma endale uue iPodi, mis on nii õrnake, et ma ei julge kõvasti peale hingatagi, aga tal on ka omad eelised. Esiteks mahutab ta 8GB asemel 16 ja teiseks saab seal suurema vaevanägemiseta kuulata podcaste õiges järjekorras (vana järjestas uuemad ettepoole). Seega kannan nüüd taskus kaasas kogu Müstilise Venemaa arhiivi ja oh, kus sellest on mõnu. Praegu kuulan 1998. aastal salvestatud blokki, kus Vseviov räägib 18. sajandil Venemaad valitsenud naistest. Tuleb välja, et Katariina I ja Katariina II vahele mahtus neid täitsa mitu. Jube põnev on see kõik.

(võin ka raporteerida, et Vseviovi hääl ega stiil pole peaaegu kahekümne aastaga absoluutselt muutunud. aga kas teadsite, et sel saatel oli kunagi ka saatejuht?)