ma nüüd pean ikka ära rääkima selle juurteotsimise loo.
(selle osa, kuidas ma jõudsin otsuseni, et mul on vaja rahvariideid, jätan vahele, muidu me ei jõua kunagi kuhugi välja. hästi lühidalt, seos minu pagulas- migrandi- globaalse eestlase eluga päriselt ei puudu, aga pole ka kuigi otsene.)
igatahes, mul hakkas vaja olema rahvariideid. eesti omi. aga ei pea just palju süvenema selleks, et avastada, kui palju erinevaid neid olemas on. küll hämmastab mind veidi, kui palju on inimesi, kes lihtsalt teavadki, millise kihelkonna rahvariideid nad endale tahavad. ehk siis – selgub, et kõik on kusagilt pärit!
mina, teate, ei ole pärit mitte kusagilt. lapsena ma arvasin, et ma olen Tartust, aga nüüdseks olen ma Tartus elanud tükk maad vähem kui poole oma elust (pole ka paista, et see protsent lähiajal suurenema hakkaks); ja teadaolevalt olen ma kogu oma suguvõsas, nii isa- kui emapoolses, esimene inimene, kes Tartus sündinud on. mingeid juuri mul seal seega justkui ei ole.
ema poolt pole mul juuri ka kusagil mujal. teistel inimestel olid mingid… esivanemate talud, kus põlvkondade kaupa elati. minu esivanemad olid need moonakad, kes igal jüripäeval uude mõisa kolisid! mõned ka vabrikutöölised või isegi insenerid, aga elasid ikka seal, kus parajasti hea elada oli ja kus tööd oli. (vt ka: pagulane, migrant, globaalne eestlane. oh, kui te vaid teaks lugu onu Johnnyst, mu vanavanaema nõost, kes elas oma elu briti meremehena!)
isapoolse suguvõsaga on lood pisut paremad, seal on tuvastatud vähemalt üks esivanemate talu. paraku asus too Vormsi saarel ja kui me räägime rahvarõivastest, siis… ei. lihtsalt ei. sellest ajast saadik, kui ma tuvastasin, millised näevad välja Vormsi naise rahvariided, olen ma kõik oma sidemed selle kandiga täielikult maha vaikinud (seda projekti hetkel küll torpedeerin üsna edukalt. ärge seda siis palun minu vastu kasutage). aga näiteks mu isaema vanemad sündisid üldsegi Venemaal. miks, ma ei tea. vt ka: globaalsed eestlased.
sellistele juurtetutele nagu mina pakuvad rahvarõivaeksperdid, et no vali siis lihtsalt, millised riided sulle kõige rohkem meeldivad. nüüd me juba räägime! kuna olin juba tükk aega Eesti kaarti selle pilguga analüüsinud, siis hakkas tunduma, et ma võin kõigepealt valida välja ilusad riided ja siis otsida sinna juurde sobivad esivanemad, sest kui Kihnu ja Setumaa välja jätta, siis igal pool mujal on võimalik keegi leida.
nii ma Hiiumaa riieteni välja jõudsin. sealsed seelikutriibud on ilusad kirevad ja mulle hirmsasti meeldivad rõhud ja muu kila-kola, mida hiiu naine endale puusale riputada tohib. väheoluline polnud mu jaoks ka see, et Hiiumaal kandsid neiud põlle. (feministina ma kohe ei salli seda abielunaise staatuse näitamist riiete kaudu, mida rahvariidepuristid ka 21. sajandi koorilauljalt nõuavad. kusjuures ma ei ole isegi abielus ja ikka nad nõuavad. ohjah.)
umbes aastajagu tagasi olingi mugavas olukorras, kus mul olid käepärast korraga mu ema, isa ja Eesti kihelkondade kaart (koos rahvarõivaste piltidega!), nii et rivistasin nad kõik üles ja esitasin tellimuse: kas mul on mõni esivanem mõnest Hiiumaa kihelkonnast pärit?
isa teadis kohe: jah, tema isapoolne vanaema sündis Reigi kihelkonnas.
minule olid sealtsamast kaardi servalt silma jäänud Pühalepa riided, mis on oma laheda punasepõhjalise seelikuga (teist värvi triibud on voldi põhjas peidus ja tulevad ainult kõndides nähtavale) alati ühed mu lemmikud olnud, nii et uurisin ahnelt edasi, et kas sealt ei ole kedagi. selle üle lubas isa järele mõelda.
mõni päev hiljem saingi talt geni.com ekraanitõmmise, kus oli kirjas, et aastal 1743 sündis Hiiumaal Pühalepa kihelkonnas Kärdlas (Kertel) minu isaisaisaisaisaisa Anders Mårtensson.
noh, ja nii ma otsustasingi, et minu juured on Hiiumaal. (boonusena, nagu esiisa nimest näha, sain alles hoida oma rannarootsi identiteedi, aga Vormsi selle küljest maha raputada.)
ega ma olen Hiiumaal käinud küll. vähemalt neli korda! ükskord põhikoolis klassiekskursioonil, ükskord mingi firma suvepäevadel, ükskord välismaa külalistele Eesti kaunimaid kohti näitamas ja ükskord sukeldumisreisil, mille jooksul ilm ei lubanud sukelduda, mistap ronisime hoopis kõigisse tuletornidesse ja kaalusime surfamaõppimist. lisaks olen mitu korda käinud kajakiga Hiiumaa-lähedastel laidudel lambaid hülgeid vaatamas ja tehniliselt võttes on selleks tulnud Heltermaa sadamas jalg maha panna.
aga lugesin “Minu Hiiumaad” ka ju ja tundub täitsa okei koht päritolemiseks. luban, et lähen sinna nüüd millalgi pikemalt ka!
whatever 
Rootsi või, ma ei tea, Mani saare rahvariideid ei taht? Lähem tuua, ja kindlalt oleks ka sealt mingi juurevõsu leidnud.
ma tahtsin (tahan endiselt) igasuguseid asju, aga VAJA oli mul ikkagi eesti riideid :)
Nii hea lugu :D Ja nii läbini eestlaslik, et kui sa ei tea, kust sa pärit oled, siis vali lihtsalt mingi koht välja ja raudselt on mingid juured seal olemas :D
Globaalsete eestlastega võib ka see lugu olla (su vanavanemad, ma mõtlen), et kunagi kaugel ajal olid sellised asjad nagu uusmaasaajad. Minu emapoolse vanaisa vanemad läksid Orlovi oblastisse uusmaad saama ja minu vanaisa on seal sündinud. Pärast tulid nad Eestisse tagasi.
Ma ise olen pidanud mitu korda viisakalt kõrvale põiklema kohaliku ingerisoomlaste seltsi kutsetest nendega liituda, sest ehkki mul on juured ka seal, siis ma ei tunne end kuigipalju ingerlasena. Aga niipalju küll, et ma ei pea end ka puhastverd eestlaseks :D
Tehniliselt võttes pole sa üldse esimene oma suguvõsas, kes on Tartus sündinud. Sinu ema on küll dokumentide järgi Tallinnas sündinud, aga seda seetõttu, et ta vanemad olid sel ajal Tallinnasse sisse kirjutatud. Tegelikult tuli ta ilmale Tartu sünnitusmajas. Sealasamas Toomel, kus sinagi sündisid.
Tartus sündis ka su emaema isaisa, Juuli poeg Eduard.
jaah? mida kõike internetist teada ei saa. ma pole seda Tartu sünnitusmaja lugu enda teada küll enne kuulnud :)
katsu sa siin mingeid juuri maas hoida, kui inimesed isegi sünnitamas käivad kuskil, kus nad üldsegi ei ela. (nad ju ei elanud Tartus sel ajal? või elasid? miks?)
Tõepoolest, miks? Kas ma ei taibanud küsida või läks mul vastus meelest ära? Kas vanaema Tiiu mitte ei töötanud Tartus mingis lasteaias peale pisipeda lõpetamist?
meil on kuskil ta tööraamat, sealt saab järele vaadata.
Ma seda põlleasja ei teadnudki. Kui Hiiumaa kirikuraamatuid sirvida ja perekonnalugusid kuulata/lugeda, ilmneb, et neiu ja abielunaise eristus (eelkõige see, kellele tehakse lapse saamise eest häbi-häbi) ei olnudki vähemalt selles ajas, kuhu praegune suuline pärimus ulatub (st e-v vanaemade vanaemade jutud) nii oluline. Vallaslapsi juhtus ikka väga sageli ja enamasti neid vist pigem tervitati kui häbeneti. Ja vallasema ei jäänud enamasti eluks ajaks vallaliseks, isegi hea oli, kui sai “karjalapse kauba peale” vms. Kuigi see suhtumine olevat vist üldse eesti kultuuris kaua teistsugune püsinud kui Lääne-Euroopas, kunagine matriarhaalne ühiskond jne.
Ma valisin ka rahvariided enam-vähem selle põhjal, et seelikutriip meeldis kõige rohkem (Nõo). Juurtest on seal ette näidata ainult vanaema hruštšovkakorter. Aga no midagi nii valget kui Emmaste rõivad ma näiteks ei suudaks ilmselt kanda. Ei saa muru peal istuda ega midagi.