elo om hukan ku puiõ takast joht mõtsa ei kae

mõned asjad, mis mul on meeles Hiinast (kus me käisime… hmm… aprillis? mais? igatahes ma just lõpetasin reisipiltide sorteerimise. vahel on hea seedimiseks natuke aega jätta):

20180426_124615.jpg
Longjini riisiterrassid
20180424_132542.jpg
Guilini karstimäed
20180429_101052.jpg
Shanghai tornid ja sudu
20180430_154542.jpg
veidrad ja imelised leiud turgudel
20180503_091713.jpg
Huangshani mägede männid ja ahvid
20180503_112408.jpg
meeleolukad juhendmaterjalid…
20180425_172354 (1).jpg
… sh teatav obsessioon tsiviliseeritud käitumise osas
20180502_171155.jpg
odavad disainhotellitoad kaugetes maapiirkondades
20180503_070539.jpg
söök
20180504_122924.jpg
taristu (kasvamise jagu suur)
20180425_170216 (1).jpg
ja ikkagi need riisiterrassid.

ma tulin su tänavaid kaudu

kui ma selle blogin-kuu-aega-iga-päev projektiga alustasin, olin üsna kindel, et varem või hiljem jõuan ma alkoholiteemani. lihtsalt… inimese kohta, kes ei joo (sel suvel sai 9 aastat, ei ole raske, tänan küsimast), mõtlen ma joomisest päris palju, ja kogu aeg on tunne, et tahaks sel teemal midagi… öelda.

aga teate. ainus asi, mida inimesel, kes ei joo, on lubatud sel teemal öelda, on: ega ma teistel joomist ei keela, ma lihtsalt ise [sisesta oma vabandus].

mis ei ole absoluutselt see, mida ma öelda tahaksin.

nii et ma ei teagi, jätan siia lihtsalt mõned lingid, ilma kommentaarideta.

Kas joomine on eestlastele omane? | Riina Raudne | TEDxTartu (2014)
Globaalsed eestlased. Riina Raudne – ühiskondlikult keeruliste teemade mõtestaja (2017)
Riina Raudne: alkohol on areen, kus me kujundame eestlase ohvriidentiteeti (2018)
The Guardian: No healthy level of alcohol consumption, says major study (2018)

ma ei pidanud kommenteerima, aga ses viimases artiklis on täitsa hämmastavat statistikat selle kohta, kui vähesed inimesed maailmas üldse joovad:

One in three, or 2.4 billion people around the world, drink alcohol, the study shows. A quarter of women and 39% of men drink.

ühtlasi tervitan siinkohal (mitte eestlasest) kolleegi, kes mulle täna ütles “ma ei suuda usaldada inimesi, kes alkoholi ei joo”. tänks, polnud seda värskendavat seisukohta juba mõned head aastad kuulnud!

when you get older plainer saner

ilublogi vol 6: hüaluroonhape

kõige jubedam asi hüaluroonhappe juures on tema nimi. “hape” kõlab nagu midagi söövitavat ja “hüaluroon” ei kõla üldse kuidagi, sest kes suudab sellise sõna välja öelda? mina annan poole ü pealt alla enamasti. ja meenutan hea sõnaga roo-loorkulli.

tegelikult on HH (inglise keeles lühendatakse HA) täiega ohutu. see on üks aine, mida inimese keha ise toodab ja mis hoiab nahas niiskust kinni (ühe HH molekuli kohta tuhat veemolekuli või midagi sellist). vanemas eas (khm) ei tooda keha seda enam nii palju kui enne. ehk siis – kui niisutada nahka sama palju kui nooremana (näiteks üldse mitte nagu me kõik teismeeas. või natuke kreemi pärast näopesu nagu paljud meist kahekümnendates), on ta vähem niisutatud.

vähemniisutatud nahk näeb välja veidi lõdvem, veidi kortsulisem, veidi tuhmim kui niisutatud nahk. lisaks võib ka lihtsalt tunda olla, et… näonahk nagu kisuks ja hirmsasti tahaks midagi leevenduseks peale määrida sinna.

variante selle olukorra haldamiseks on tohutult: võib ignoreerida, võib mingit meiki peale panna, võib lihtsalt rohkem kreemitada. kuna mina olen üks neist, kellel niiskuspuudus päriselt ka tunda annab, siis ma ignoreerida ei saa; meikida ei oska; ja rohkemkreemitamiseks olen liiga laisk. siis tulebki mängu hüaluroonhape seerumi kujul või kreemi sees.

glamuursest nimest hoolimata ei ole HH tegelt mingi eriti kallis koostisaine ja tänapäeval pannakse seda päris paljude normaalses hinnaklassis kreemide sisse. aga oma kreemiotsinguid ma siin ükspäev juba kirjeldasin… ühesõnaga, olen läinud seda teed, et kasutan HH-t pigem seerumi kujul.

(mõned teoreetikud ütlevad, et see on tõhusam ka. mõned ütlevad, et vahet pole.

seerum on selline vedelamapoolne asi, mida pannakse näkku enne kreemi ja mille osakesed peaksid olema väiksemad ja suutma seega sügavamale naha sisse välja jõuda. aga kas nad tegelt ka nii väiksed olla saavad, et naha pealiskihist, mis on ju inimest igasuguse jama sisselaskmise eest kaitsma mõeldud, läbi jõuavad… no mina ei tea.)

20180829_183829.jpg
does what it says on the bottle

nii jõuamegi servapidi mu lemmikbrändini: The Ordinary. see meeldib mulle spst, et nad enamasti lihtsalt võtavad ühe või paar toimeainet, panevad need väiksesse pipetiga pudelisse ja kirjutavad sinna peale, millega tegu. ilusate nimede ja värviliste pakendite peale rõhku ei panda. niisiis näeb mu majapidamine välja nagu väiksem apteek (aga ei lõhna nii, sest paari märkimisväärse erandiga need tooted lihtsalt EI LÕHNA) ja kasutan vestluses vabalt sõnu nagu “hüaluroonhape” või “retinool”. ja et misse kõik maksab? suurt midagi ei maksa. oma HH-seerumit (Hyaluronic Acid 2% + B5) ostan tavaliselt kolm pudelit korraga ja ikka jääb tasuta shippingu piirist (25 naela) kõvasti puudu.

20180829_182229.jpg
minu obsessiooni ulatus praegusel hetkel. vahel on hullem ka olnud.

olen teisi sama hinnaklassi HH-seerumeid ka proovinud, aga pöördun alati selle ühe juurde tagasi. teiste brändide omad on kuidagi kleepuvad ja The Ordinary enda Marine Hyaluronics on üks neid väheseid erandeid kogu nende tootevalikust, millel on lõhn – vaevumäratav, aga ebameeldiv:( muidu see imendub veel paremini kui minu lemmik, ehk siis hetkega.

maitea, kas te märkasite, aga kogu selle niiskusejutu juures olen osavalt vältinud sõna “kuiv” kasutamist. kõlab veidi uskumatult, aga see on ilumaailmas nii kontroversiaalne teema, et ma lihtsalt ei julge seda veel rünnata. võibolla kunagi võtan ette.

aa, ja  – hüaluroonhape ei ole söövitav. söövitavate hapete juurde me mõni päev ka alles jõuame:)

some broken hearts never mend

I Know Why the Caged Bird Sings (Maya Angelou's Autobiography, #1)I Know Why the Caged Bird Sings by Maya Angelou

My rating: 4 of 5 stars

ma terve igaviku lihtsalt ei julenud seda raamatut lugeda, sest mul oli kuskilt teadmine, et see on üsna jube.

eks ta muidugi on ka, sest pisikese mustanahalise tüdruku elu 1930ndate aastate Arkansases (ja 1940ndate Californias) lihtsalt oligi jube. asjaoludega arvestades on see kõik kirja pandud üpris mittejubedal, võiks isegi öelda, et lapsesõbralikul moel. eks ta vist enamvähem lasteraamatuna ongi mõeldud. põhiline paralleel, mis mulle pähe tuleb, on “Tappa laulurästast” ja seda lugesin ma kaheksa-aastasena küll täitsa mõnuga; oleksin ilmselt ka Angeloud lugenud, kui oleks võimalus avanenud.

vahelepõige: minu kadunud vanaema luges kord mulle ja vennale (olime alla 10 aasta vanad kindlasti) ette raamatut “Jeesuse jüngrid”, mis tundus ühe poistekamba üpris meeleoluka seiklusena sõjajärgsel Saksamaal. neil poistel olid küll ka vanemad õed ja aegajalt tuli ette minegid igavaid täiskasvanute dialooge, mille vanaema edasi lappas kommentaariga “see on nende omavaheline jutt, seda pole meil vaja teada”. hiljem, juba teismelisena, võtsin raamatu ise ette ja selgus, et omavaheline jutt käsitles põhiliselt ühe juudineiu võikaid kogemusi Saksa sõdurite tagalabordellides. respekt vanaemale olukorra elegantse lahendamise eest!

et jah, see puurilinnuraamat oleks väikeste kärbete ja vahelejätmistega kaheksasele või kümnesele ettelugemiseks sobiv küll ja mulle tundub, et vajalik ka.

tegelikult ikkagi täiesti uskumatu, et need lood ja olukorrad seal ei juhtunud mingisuguses onu Tomi onnikeses, vaid meile tuttavate inimeste eluajal. valge vaade laulurästa-raamatust annab ju ka mingi pildi, aga vaja oleks teada rohkem, arvan ma.

igasugune kaastunne puudub mul inimeste suhtes, kes seda raamatut keskkooliõpilaste jaoks ära keelata üritavad (ilmneb, et üks keelatumaid raamatuid USAs üldse). iga teismeline peaks nüüd küll suutma kõige kirjeldatuga toime tulla. kui on vahepeal tülgastav, siis kahju küll – teised inimesed pidid seda elu päriselt elama.

View all my reviews

when i’m not with you i lose my mind

New Girl (Secrets at St Jude's, #1)New Girl by Carmen Reid

My rating: 4 of 5 stars

internaatkooliraamatud on muidugi selline üsna… sirgjooneline žanr, meeldib või ei meeldi. mulle meeldib, olen isegi väikestviisi ekspert sel alal. ja eksperdi hinnang on: see raamat siin on omas kategoorias täitsa hea!

valem on sada aastat vana ja hästi läbiproovitud: hellitatud (siinkohal ameerika) preili saadetakse briti (siinkohal lausa šoti) tütarlaste internaatkooli, et teda veidi taltsutada ja talle õpetada elu põhiväärtusi nagu lojaalsus, õppeedukus ja obskuursed meeskonnamängud (maahoki!). alguses on raske, siis hakkab meeldima. ilmnevad ootamatud talendid, luuakse eluaegseid sõprussidemeid, pannakse paika ülbest bitchist klassikaaslane ja võidetakse möödaminnes ka majakarikas.

“New Girl” suudab selle kõik üsna veenvalt esitada 21. sajandi versioonis – lisanduvad ka poisid (ma olen suht kindel, et ainus kontekst, kus Enid Blyton oma raamatutes iial mõnd poissi mainis, oli, kui tuli selgitada, miks mõni tüdruk oli teistest ulakam – tal oli kodus vend või mitu. aga kõik ta tüdruktegelased suutsid veeta eluaastad 11-17 ilma kordagi meessoo peale mõtlematagi. see-eest olid nad head rohkemates obskuursetes meeskonnamängudes – lacrosse!), mobiiltelefonid, piimakohvid ja California IT-tööstuses rikkaks saanud vanemad.

igal tähtsamal tegelasel on oma väike saladus (nagu viitab ka sarja nimi), enamus neist üsna läbipaistvad algusest peale, aga paar üllatust viskas ikka sisse minu jaoks ka. ülemäära sentimentaalseks ei mindud, leidus paar kõva häälega itsitamise kohta ja lõpp jäi kenasti lahti järgmiste osade jaoks. usun, et see võib täitsa Blytoni-vääriline saaga tulla; jooksujalu just järgmise osa järele ei lähe, aga kui raamatukogus või odavpoes näppu jääb, plaanin kindlasti veel lugeda.

View all my reviews

said no more counting dollars we’ll be counting stars

ilublogi vol 5: hakkab looma

suur oli mu üllatus, kui postiljon mulle täna hommikul kopsaka Ryori kirjadega paki ulatas. esiteks üllatas paki suurus ja teiseks kiirus, sest ma enda meelest tellisin üleeile ja üheainsa kreemi. mitte et ma poleks Amazoni ühepäevaste tellimustähtaegadega ära hellitatud siin, aga no niipalju ma ikka aru sain veebisaidist, et see konkreetne “maaletooja” on üks tšehhi päritolu proua, kes jooksutab äri oma elutoast ja peab paki saatmiseks postkontoris sabas seisma, ja postkontorisabad on siin maal mumst küll pikemad kui päev.

kolmas ja tegelikult põhiline üllatus oli hoopis: “kuidas nad mind siit otsida oskasid?”, sest ma ei telli kunagi pakke koju, sest ma ei ole kunagi kodus. (välja arvatud täna.)

kas saab siis mulle süüks panna, et mu esmane reaktsioon oli: ahah, industry on teada saanud, et siin elab uus popp ilublogija, kelle järjekordset kreemipostitust maailm ei suuda ära oodata? paki avamine ainult kinnitas seda veendumust:

20180824_154358.jpg
kujutate ka juba vaimusilmas ette kõiki neid testimisi ja loosimisi, mis siin aset leidma hakkavad, jah?

lähemal analüüsil selgus, et enamus neist testritest aegub septembris 2018, mis võib olla alternatiivne selgitus sellele, miks neid siia nii helde käega lisatud on…

aga noh. idaeuroopa immigrandid brexitibritannias peavad kokku hoidma, nii et saatsin tšehhi prouale (okeiokei, ta pildiga visiitkaart oli kaasas ja pigem ikka preili) maili, ütlesin aitäh ja juhtisin tähelepanu, et kuna tellimuse peal oli shipping address selgelt kirjas, siis vbla järgmine kord ootaks ikkagi sinna oma pakke.

preili vastas omakorda kena kirjaga, kus muuhulgas manitses mind SPF-iga kreemi mitte silmaümbrusesse määrima (mitte ainult seda tema müüdavat, vaid üleüldse). see lõppevat alati pisaratega, sõna otseses mõttes:

I just would like to point out that it is necessary to make sure you will not put the cream with SPF close to your eyes or rub it into your eyes.It would be itching and very unpleasant.It is not only about our SPF creams, it is in general-all creams with SPF are bit irritation for eyes,very  expensive ones or less expensive.So please avoid the eyes area and please wash your hands after making sure you will not rub it into your eyes.And I’m also talking from my own experience :-D

ohoh! aga kust ta teadis, et ma JUST seda plaanisingi teha, seda kreemi silmade lähedale määrida? ma vist ikkagi olen kuulus ja kuskil ilukuluaarides juba räägitakse mingist uuest ülbikust, kes ei oska ise põsepunagi kasutada, aga plaanib leida SPFiga kreemi, mis silmi kipitama ei aja (vt ka: tarkade kivi, Gordioni sõlm, ringi kvadratsioon). kõik eksperdid ostsid popcorni valmis ja bookmarkisid siinse lehekülje ära. sümpaatne tšehhitar oli ainus, kes võtts vaevaks ullikest hoiatada.

mis ma oskan öelda. challenge accepted.

so please don’t stay in touch

otsustasin asuda missioonile. et mitte öelda ristiretkele. nimelt:

iga kord, kui keegi annab mulle tasuta meeste T-särgi suuruses L, otsin üles inimese, kes selle eest vastutab, ja teatan talle, et ilublogija ja feministina ei saa ma sellise jamaga leppida.

breaking news, umbes pooled inimesed ei ole mehed! naiste lõikega T-särgid on täiesti leiutatud ja kaubandusvõrgus saadaval. kui te tahate, et ma käiksin ringi, teie logo rinnal, siis trükkige see millegi peale, mida ma olen nõus selga panema. (ja muide, L-suuruses meeste T-särk ei näe isegi suurema osa L-suuruses meeste seljas kuigi hea välja, rääkimata… suuremast osast meestest, punkt.)

lähen nüüd saadan oma spordiklubile sellekohase maili – saavadki kogeda, kuidas see on, kui maksja hakkab muusikat tellima ja investorid end igapäevategemistesse segavad.

(see oli nüüd vist arvamusblogile lähim, mida mult oodata on. selgub, et arvamuse omamine on päris stressirohke seisund. püüan edaspidigi pigem hoiduda.)

keegi oma soojad käed sulle õlgadele seab

kas on sohk lubada igapäevast blogimist ja siis postitada põhiliselt raamatuarvustusi?

natuke nagu tundub nii… aga samas, ma teen oma reeglid ise. pealisülesanne oli ikkagi rohkem kirjutada ja ma ausalt kirjutan kõik need arvustused ise (pluss need ka, mida ma siia ikkagi ei postita ja mida tuleb käia Goodreadsist otsimas). nii et noh. ma saan aru, et te tulete siia ilublogi ootuses, aga katsuge olla – ilu ei panda padaje. erinevalt raamatutest:P

Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis (Minu..., #114)Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis by Mae Lender

My rating: 4 of 5 stars

sellest raamatust olin ma enne juba blogidest (nii autori, kirjastaja kui lugejate omadest) nii palju lugenud, et ootused olid kõrged. Ehk siis, enne kui ma jõudsin lugema, kes on Vilma ja Aino, teadsin juba ette, et Vilma lastelastel polnud lubatud Aino omadega mängida ja et koer oli ikka ise ka süüdi, et ta kaevu visati.

vaenujalal naabriprouad ei valmistanud õnneks pettumust ja muu hiiu-huumor ka mitte. kas just nüüd suur Hiiumaale-kolimise soov tekkis… ega vist, sest eks ju suur osa raamatust sellest rääkis, kuidas minusugust pötkut sinna keegi ei oota. (eraldi lugu on see, kuidas ma hiljaaegu oma Hiiu juuri otsisin ja leidsin. aga raamatu kohaselt ei võeta ka veerandhiidlast eriti meeleldi jutule ja mina olen kõigest kaheksandik ja õige veidi peale).

inimesed olidki “Minu Hiiumaa” kõige huvitavam osa, ma oleks võinud lugeda veel palju rohkematest. see raamat on täis tabavaid portreesid nimedega (no eks ikka Aino ja Vilma, aga ka Ave Alavainu ja Farmi-Kalle) või anonüümseks jääda soovivatest kaassaarlastest, aga ka nimetutest turistidest.

suurepärane maiuspala oli kirjeldus turundusest hiidlaste moodi – jah, minus ikka on sealtkandi verd! ma ka ei suuda ühtegi asja maha müüa ilma enne selle puudusi põhjalikult kirjeldamata.

IMG_1374 (1).jpg

kõige rohkem meeldis mulle aga raamatu lõpust leitud väljavõte 1935. aasta Hiiu Teatajast, kus õpetati, “mis peab suveks maale kaasa võtma”. näiteks: “Suuremad kipskujud purunevad reisil kergesti, nii et parem on maale kaasa võtta marmor- ning graniitskulptuure, kui neid juhtub olema.”

View all my reviews