how careless we are when we’re young

aga tõepoolest. kui minul on huvitav lugeda sellest, kuidas teised inimesed vaatavad spordidokumentaale või ungari pagarisaadet, siis miks teie ei peaks teada tahtma, millega mina end internetis lõbustan. lubage esitleda, minu obskuurne obsessioon: farmerid sotsiaalmeedias!

James Rebanks (Twitter, Instagram) – mu esimene farmer-armastus ja sissejuhatus lambakasvatuse imelisse maailma. nagu tihti head asjad mu elus, sai see suhe alguse Jamesi raamatust (ja kui te arvate, et kui hea raamatu üks kolmanda põlve farmer ikka kirjutada saab, siis arvake uuesti, tegu on multitalendiga, kel muuhulgas Oxfordi ülikoolist ajalookraad). kuna see lugu selgelt ei lõppenud viimasel leheküljel, läksin Twitterisse luurama ja sellest ajast olen täpselt kursis sellega, millal ja kuidas (ja miks) lambad paarituvad ja poegivad, kuidas hallatakse pärandmaastikke, kuidas ehitatakse kiviaedu ja kuidas töötab karjakoer.

pärast nelja aastat jälgimist tundsin end Jamesi farmis juba nii oma jopena, et panustasin ühisrahastuse raames lehmade ostmisesse. kes teab, see teab, et lehm on ainus loom, keda ma päriselt kardan – aga need beltie’d on nii ägedad! nad näevad välja, nagu oleks nad kahest täiesti erinevast lehmast kokku pandud. ja nende töö on pärandmaastiku eest hoolitsemine, väga õilis ja vajalik! arvestades, et üks lehm maksis vist 3000 naela, ei saanud ma oma 50 eest küll isegi vasakut tagumist jalga, aga vähemalt mingi oma loom mul nagu ikkagi oleks nüüd. (augustis oli plaanis lehmaomanikele farmis avatud uste päev teha, aga see jääb nüüd pandeemia tõttu ära, nii et esialgu ei saa ma võimalust oma hirmudega silmitsi seista.)

järgmise lemmikfarmeri sain endale Eestist, te teate teda ka kindlasti: Kalde talu Mart Kase (blogi, Twitter, Instagram). tema raamatust olin omal ajal suures vaimustuses, Mart on ka nii hea kirjutaja. seegi lugu läheb nüüd muudkui edasi, juurde tuleb lapsi ja loomi, palju rõhku on kvaliteetsel toidul. Kalde talu USP on kindlasti kitsed, kellelgi teisel maailmas ei ole nii ägedaid kitsi; ja kuked-kanad on neil ka kõige ägedamad. või siis kirjutab Mart nad ägedaks.

Amanda (Instagram, Twitter) leidsin jällegi ta esimese raamatu kaudu, nüüdseks on neid kaks veel ilmunud; siin võiks nüüd öelda, et tulin lammaste pärast, aga jäin kleitide pärast. poleks elus arvanud, et viitsin instagramis mingeid võõra inimese lapsi vaadata, aga Amanda omad spetsialiseeruvad sellele, et lippavad maalilistel Põhja-Yorkshire’i nõmmedel ringi põhiliselt printsessikleitides. ebapraktilist pole siin midagi, jalas on (tihti eri paaridest) kummikud ja tehtud saavad kõik farmitööd, eriti muidugi need, mis hõlmavad lambatallesid või ponisid. aa, ja kas ma ütlesin, et neid lapsi on tal kokku üheksa?

Harry (Youtube) on selline mees, keda ma poleks teda ise iial avastanud, aga mingist ajast hakkas mu peika välja näitama silmapaistvaid teadmisi traktorite ja põlluviljade osas. selgus, et üks autohuvilistele tuntud härrasmees, kes vanasti rääkis internetis oma hästivarustatud garaažist, avastas, et inimesi huvitavad põllutöömasinad sama palju kui superautod, ja hakkas lisama farmivideosid. arvasin tükk aega, et kes sellist asja vaadata viitsib, aga siis ikkagi peika kõrvalt piilusin ja selgus, et ilma loomadeta maaelu võib ka täiega huvitav olla. Harry peab oma farmi Cotswoldsis, mis on kõigi teiste mu lemmikutega võrreldes ikkagi enamvähem siinsamas, nii et meil on näiteks sama ilm ja kui mul muru kuivab, saan vaadata, mis Harry oma tolmava põlluga pihta hakkab (mis ta ikka hakkab, eks ta seletab, mis nüüd viljast saab ja kaua seda jama veel välja kannatada annab). raamatuid Harry minu teada kirjutanud pole, küll aga on ta ühe päris kuulsa autoajakirja asutaja, kui see peaks kellegi jaoks oluline tunduma…

no ja siis tuli Laura (Youtube, Instagram). mulle meeldivad elus kontrastid ja Laura on mingis mõttes kõigi teiste mu lemmikute absoluutne vastand. Harry kogu farm on 400 aakrit suur, Laura farmis on üks keskmine põld 160 aakrit;  James võttis hiljuti kaks siga, Laura saatis siin ükspäev kahe hommikuga kuus rekkatäit sigu järgmisse eluetappi (mis, olgu öeldud, ei ole eufemism tapamaja kohta, need olid tõusead!); Amanda on üheksa lapse ema, Laura on varajastes 20ndates kolledžipreili, kes peab farmi koos isa ja vanaisaga. ja Laura elab Nebraskas, mis on ka üks hoopis teistmoodi koht kui Lõuna-Eesti või Põhja-Inglismaa. vähem ilus, aga väga… avar.

Laura on see naine, kelleks ma ise plaanisin saada ja pole päriselt veel lootust kaotanud, et ühel päeval saangi. saab hakkama iga farmitööga, opereerib mängleva kergusega nii nutitelefoni kui rasketehnikat (muide, kattuvus nende kahe vahel on üsna suurt, st… see käib neil seal kõik äppidega!), vabal ajal sõidab krossitsikli ja wakeboardiga ja on selle kõige juurde nii ilus, et valus vaadata.

kuulge, eks ma saan muidugi aru, et kõik need viis inimest on ühel või teisel moel päris privilegeeritud, et neil üldse õnnestub oma maatööde kõrvalt sellise sisuloomisega tegelda. ma saan sellest ka aru, et kellegi elu ei ole 100% ajast see, mida nad sotsiaalmeediasse paiskavad, ja et instagram filtreerib välja kogu higi, vere, pisarad ja haisu, mida kõigi igapäevaelus kindlasti kõvasti ette tuleb. ma ei tahaks ise üldse farmer olla! aga… see on kõik nii põnev mu meelest. neist karjakoertest ja kiviaedadest hiiglaslike kastmissüsteemide ja maisi elutsüklini välja (Laura: “When mommy corn and daddy corn love each other very much…”).

ja üldse, millegagi peab ju töötu inimene end lõbustama.

3 kommentaari “how careless we are when we’re young”

  1. A meil siin oli just Avatud talude päev / nädalavahetus. Linnavurled läksid hordidena sõnnikut vaatama. Sugulane Järvamaalt kirjutas “kilomeetri pikkune autode saba”. Ise käisin rattaga sõitmas, sattusin kogemata kahte avatud tallu – rahvast oli tõesti palju.

    Google ütleb, et sama asja tehakse mujal ka, aga vähe. Impordi formaat saareriiki ja hakka korraldama? :)

    1. jaa, siin tehakse nt avatud aedade ja avatud majade päevi, mis on alati v populaarsed ja müüakse esimeste minutitega välja. küllap müüdaks ka talud. (aga sellises anarhias, et pole mingit broneerimist ja igaüks läheb kohale, kuhu tahab, ja seisab autoga sabas, britid küll ei osaleks.)

      1. Njah.
        Ma seda saba-juttu tegelikult väga ei usu. Oma silmaga igatahes ei näinud.
        Avatud majade päev oli ka just ära. Tsiteerime ürituse veebilehte:

        “Open House Tallinn kutsub avastama Tallinna linnaruumi ning tutvuma siinse arhitektuuri ja hoonete ajalooga. Sündmus on tasuta, mõeldud kõigile huvilistele ning ei vaja eelregistreerimist.”

        Ilmselt on tegu alles tutvumisringidega ja kui publikum on korralikult sisse söödetud, siis tuleb ka registreerimine ja rahaküsimine.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s